Sa ei tea, millal sa seksid viimast korda
Kui sa seksid oma elus viimast korda, siis sa ei tea sel hetkel, et seksid viimast korda, kirjutab Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.
Seda võrdlust tuuakse viimaste vabade valimiste kontekstis, kui inimesed arvavad, et kui hääletatakse vale partei, siis saab alati teha ju vigade parandust ja hiljem uuesti hääletades kedagi teist valida.
Ajalugu on aga näidanud, et see nii ei pruugi alati minna. Vigade paranduseks ei pruugi enam võimalust pikaks ajaks tulla.
Nii oli see Adolf Hitleri ja paljude teiste türannidega, kes demokraatlike valimistega võimule tulles riiklikud institutsioonid kiirelt enda käpa alla panid ja ühiskonnakorralduse lihtsalt ära muutsid. Halvematel juhtudel järgnes verevalamine, parematel juhtudel lihtsalt vaikiv ajastu, kus tasalülitati vaba ajakirjandus, kõrgem kohus ja teised riigi ning demokraatia alustalad. Oleme seda enne sõda ka Eestis näinud.
See võrdlus on mulle meelde tulnud korduvalt viimaste aastate jooksul ja nüüd siis sel nädalal, kui Ameerika Ühendriikide vahevalimistel oli taas kaalukausil, kas tahetakse suletud ja tõrjuvat või avatud ja sallivat ühiskonda.
Sest justnimelt nii lihtsad need valikud tegelikult ongi. Ei valitud Ühendriikides maksupoliitikat või ka välispoliitikat. Valiti, kas Donald Trumpi esindatavad väärtused kinnistuvadki ja kas ajakirjanduse, kohtusüsteemi, põhiseaduslike institutsioonide roll muudetaksegi järjest ebaolulisemaks ühe mehe ambitsioonide kõrval.
Jah, vahevalimised ei näita veel kahe aasta pärast toimuvate presidendivalimiste tulemust. Jah, võib-olla uinuvad avatud ja sallivama ühiskonna pooldajad Ühendriikides kahe aasta pärast taas. Kuid minu jaoks oli eilne päev ikkagi õnnelik. Sest see näitas, et inimesed saavad aru, et see pole OK, kui teistsugust arvamust, välimust või arusaama taga kiusatakse. Ja saadakse aru, et ei ole OK demokraatiale ülimalt ohtlikke protsesse vaadata kõrvalt vaikides.
Ka Eestis. Minu, aga ka üha enamate valijate jaoks on järjest vähem oluline erakondade sotsiaal- või majandusprogrammid. Ja järjest olulisem, kas tahetakse avatud ühiskonda või soovitakse olla suletud, võõra ja võõraste suhtes vaenulik.
On võimalik valida mõlemad teed. Kuid peab arvestama, et suletud ühiskond on vaesem ja suletud ühiskonnast lähevad ajud minema. Niisamuti, kui tahetakse enamuse soovi või rahvuslike huvide sildi all pärssida inimeste õigust ise vabalt otsuseid enda tõekspidamise ja elu kohta langetada. See tee on alati võimalik võtta, kuid selle eest tuleb maksta ka lõivu.
Ameerika Ühendriikides toimunu annab mulle lootust, et Eesti kodanikudki teevad riigikogu valimistel otsuse, mis võimaldab arengul jätkuda. Ehk liikuda edasi avatuma ja sallivama ühiskonna suunas. Sest mäletate, mis võrdlus see seksiga oli. Uut võimalust ei pruugi alati tulla. Vigade parandus võib unistuseks jäädagi.