Vajame biomajanduse arengukava

Biomajandus on eestlaste jaoks uus mõiste. Ilmestab seda kas või seegi, et kui lapata praegusel valimiseelsel ajal erakondade valimisprogramme, leiab biomajanduse kui sõna vaid kahe erakonna plaanist. Samas koondab biomajandus vanu häid ja tuntud valdkondi, nagu näiteks põllumajandus, kalandus ja metsandus.

Kuid kõlaval uuel mõistel on ka uus mõõde – biomajanduse all mõeldakse eelkõige mainitud valdkondade ja nende bioloogiliste ressursside säästlikku ja loovat kasutamist. Biomajandus tarbib bioloogilist loodusvara selle taastumise piires, kuid samas ei kahjusta tootmine looduskeskkonda ega seeläbi inimest. Samuti on biomajanduse käigus tekkivad materjalid ja jäätmed aluseks uute toodete ja teenuste tootmisele. Samas ei saaks me näiteks asendada praegust fossiilsel toorainel põhinevat tööstust sedamaid ja sajaprotsendiliselt bioloogilise toorainega, vaid muutuma peab ka tarbimiskäitumine. Praeguseid tarbimismustreid arvestades ei jätkuks ka kõige efektiivsemas biomajanduses selleks ressursse – ei põldu, metsa, maad ega vett, et katta kõikide sektorite vajadus.

Siin tuleb mängu ka biomajanduse oluline tahk, mis kattub ringmajanduse põhimõtetega – samuti on tähtis leida kasutus tootmisprotsesside jääkidele ja anda prioriteet toodetele, millel on suurem lisandväärtus. Võttes näiteks puidu, siis teame, et Eesti on üks Euroopa suurimaid palkmajade tootjaid ning eksportijaid. See on biomajanduse kriteeriumite järgi väga hea ressursikasutus, kuna loob lisandväärtust ning seob süsiniku tootesse väga pikaks ajaks, selle asemel et see kohe näiteks kütusena ära põletada. Uuringute kohaselt võib ehituses ühe tonni puidu kasutamine tonni betooni asemel vähendada süsinikdioksiidi heitmeid keskmiselt 2,1 tonni võrra kogu olelusringi ehk toote elutsükli lõikes. Samas saab puidu puhul ka tootmisjääke ning vähemväärtuslikku osa kasutada energia tootmiseks. Tõsi, puidu põletamine peaks olema pigem viimane, mitte esimene eesmärk puidu kasutamisel. Sellele peaks eelnema näiteks puidukeemia.