Vajame biomajanduse arengukava

Biomajandus on eestlaste jaoks uus mõiste. Ilmestab seda kas või seegi, et kui lapata praegusel valimiseelsel ajal erakondade valimisprogramme, leiab biomajanduse kui sõna vaid kahe erakonna plaanist. Samas koondab biomajandus vanu häid ja tuntud valdkondi, nagu näiteks põllumajandus, kalandus ja metsandus.

Kuid kõlaval uuel mõistel on ka uus mõõde – biomajanduse all mõeldakse eelkõige mainitud valdkondade ja nende bioloogiliste ressursside säästlikku ja loovat kasutamist. Biomajandus tarbib bioloogilist loodusvara selle taastumise piires, kuid samas ei kahjusta tootmine looduskeskkonda ega seeläbi inimest. Samuti on biomajanduse käigus tekkivad materjalid ja jäätmed aluseks uute toodete ja teenuste tootmisele. Samas ei saaks me näiteks asendada praegust fossiilsel toorainel põhinevat tööstust sedamaid ja sajaprotsendiliselt bioloogilise toorainega, vaid muutuma peab ka tarbimiskäitumine. Praeguseid tarbimismustreid arvestades ei jätkuks ka kõige efektiivsemas biomajanduses selleks ressursse – ei põldu, metsa, maad ega vett, et katta kõikide sektorite vajadus.

Siin tuleb mängu ka biomajanduse oluline tahk, mis kattub ringmajanduse põhimõtetega – samuti on tähtis leida kasutus tootmisprotsesside jääkidele ja anda prioriteet toodetele, millel on suurem lisandväärtus. Võttes näiteks puidu, siis teame, et Eesti on üks Euroopa suurimaid palkmajade tootjaid ning eksportijaid. See on biomajanduse kriteeriumite järgi väga hea ressursikasutus, kuna loob lisandväärtust ning seob süsiniku tootesse väga pikaks ajaks, selle asemel et see kohe näiteks kütusena ära põletada. Uuringute kohaselt võib ehituses ühe tonni puidu kasutamine tonni betooni asemel vähendada süsinikdioksiidi heitmeid keskmiselt 2,1 tonni võrra kogu olelusringi ehk toote elutsükli lõikes. Samas saab puidu puhul ka tootmisjääke ning vähemväärtuslikku osa kasutada energia tootmiseks. Tõsi, puidu põletamine peaks olema pigem viimane, mitte esimene eesmärk puidu kasutamisel. Sellele peaks eelnema näiteks puidukeemia.

Biomajanduse oluline potentsiaal peitub ka selles, et valdkond pakub võimalusi maapiirkondades töökohtade loomiseks, äärealade majanduse elavdamiseks ning tööstuse kaasajastamiseks. On ju Eestis piisavalt looduslikku toorainet, näiteks hea mullaviljakus Kesk-Eestis, metsarikkus Lõuna- ja Ida-Eestis ning head võimalused kalanduseks Lääne-Eestis. Samas tuleb silmas pidada selle loodusvara teisi kasutus- ja hoiuvajadusi, näiteks looduskaitset ja loodusturismi.

Põhjamaade eeskujul on aga biomajanduse võimaluste arendamisel oluline silmas pidada kolme sammast, mida Skandinaavia maades nimetatakse kolmikheeliksi lähenemiseks: see on koostöö teaduse, ettevõtluse ning riigi vahel. Teadusasutused ning ettevõtjad peavad saama teha efektiivset koostööd nii, et parimad teadmised jõuaksid tootmisesse. Selleks on vaja nii ettevõtjate kui ka riigi tuge.

Arvestades naaberriikide edusamme biomajanduse edendamisel, tuleb ka Eestis leida teid biomajanduse terviklikuks arendamiseks. Selleks on parim viis riiklik biomajanduse arengukava, kus riik seab eesmärgid, mida hakatakse toetama ja mille poole üheskoos püüdlema. Samas on olemas hiljuti vastu võetud Euroopa Liidu biomajanduse strateegia, mille tuules tuleks igal liikmesriigil, ka Eestil, vastavalt kohalikule potentsiaalile ja vajadusele valdkonna poliitika ise välja töötada. See aitaks anda ettevõtjatele ja teadlastele selge signaali, milliseid tegevusvaldkondi ja tootmispõhimõtteid peab riik oluliseks.