Vahemere vaatlus | Kuhu on läinud meie Euroopa raha?

Kirjutasin mullu, kuidas Lõuna-Euroopa üllatavalt heal tasemel kiirteedevõrgustiku taustal paistab meie maanteeühenduse ehk Via Baltica mahajäämus Euroopa standarditest iseäranis silma. Ja ehkki ma ei plaaninud sel teemal uuesti kirjutada, siis mõned hiljutised sündmused sundisid taas sulge pihku haarama.

Hea küll, selline sissejuhatus kõlab ehk liialt pateetiliselt ja justkui Ivan Orava mälestustest pärit (“... kas siis ei ole minu püha kohus sulg pihku haarata, meenutuseks vanadele ja õpetuseks noortele…”), kuid tähelepanekuid ja mõtteid on kogunenud viimastel nädalatel tõepoolest.

Hiljutiste kevadpühade ajal võtsime seltskonnaga ette veidi pikema autoreisi kaugemale sisemaale, et vaadata üle mõned kuulsad ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad maailmaimed. Reis oli tore ja vaatamisväärsused nägemist enam kui väärt, kuid pea sama palju kui reisisiht ise, torkas silma viimastel aastatel ehitatud ja äsja valminud enam kui 100 kilomeetri pikkune kiirteelõik.

Loomulikult pole uhiuues kiirtees reeglina midagi ülemäära erilist, kuid sel korral olid mõned asjad pisut teisiti. Esiteks, sõitjaid oli sellel uuel teelõigul vähe, tegelikult vägagi. Seda vaatamata sellele, et kevadpühade ajal on siinmail liiklustihedus tavapärasest oluliselt suurem.

Nii, et tahes-tahtmata meenus keset seda uhket üksindust kunagi meil kõlanud argument, et ei Tallinna–Tartu maanteed, rääkimata Tallinna–Pärnu maanteest, ei saa kiirteeks ehitada, kuna liiklejaid napib ja liiklustihedus jääb allapoole vajalikku (euro)normi. Kuid siin ma nüüd olin, keset kiirteed, mille ehitamist oli toetanud Euroopa Liit ning kus kaasliiklejaid oli vähem kui Tallinna–Rapla–Türi maanteel!