Kellel on suurem

Tõsise pettumuse valmistas juba president Barack Obama 11. juuli pressikonverents. Selle asemel, et raporteerida kõnelustel saavutatud kokkulepetest või vähemalt ühistest arusaamadest, kandis Obama uuesti ette põhiseisukohad, millest tema isiklikult soovib vabariiklastega läbirääkimisel lähtuda. Kindel märk, et protsessiga ollakse ikka alles nulli lähedal.

Järgmised päevad tõid sellele kinnitust. Saime isegi lugeda uudist sellest, kuidas Obama ühe kõnelustevooru käigus pabereid pildus, püsti tõusis ja ruumist välja marssis.

Neljapäeval katkes reitinguagentuuride kannatus. Moody’s teatas, et kaalub USA võlakirjade ning kõigi valitsusega seotud finantsasutuste reitingu alandamist. Jääb vaid üle meelde tuletada, et USA krediidireiting on püsinud AAA tasemel 93 aastat järjest.

Muidu nii emotsionaalse nädala lõpetas unine reede, mil päeva naelana välja kuulutatud Euroopa pankade stressitestide avalikustamine ei kõigutanud turge sugugi. Põhjus väga lihtne: testidelt ei oodatud reaalset ja realistlikku tulemust ning ega seda tulnudki.

Iroonilisemad vaatlejad arutlesid juba ette, et arvestades Euroopa Keskpanga varasemat hambutust, ei ole ilmselt oodata ühegi Kreeka panga põrumist. Ja kuigi kaks Kreeka panka siiski jäid lati alla, siis tervikpilt Euroopa pankade seisust kujunes testide põhjal tõepoolest tunduvalt paremaks, kui see ilmselt tegelikult on.

Ka uuel nädalal tuleb hoida silmad lahti nii Euroopa kui USA suunal, et jätkuvalt võrrelda, kellel on suurem häda käes. Võimalik, et teravik on nüüd juba pigem USA poolel, kui just Euroopas ei ilmne ootamatuid arenguid.

Itaalia valitsus suutis mahukad eelarvekärped parlamendist läbi viia, Kreekat ei päästa nagunii miski, Hispaania ja Iirimaa kohta on tulnud viimasel ajal kinnitusi, et nad peavad veel vastu. Suurim küsimärk ongi siis Ühendriigid, mille osaline maksejõuetus ja seega ka reitingu langus võib kätte jõuda juba 2. augustil.

Tehnilise analüüsi põhjal võib hetkel väita, et USD indeks on lühemas perspektiivis pigem tõusutrendis ja EURUSD languses, pikemas perspektiivis on aga asi segasem, kuna juba kolm viimast kuud on toimunud konsolideerumine.

Tuleb pidada loogiliseks ja tõenäoliseks, et kui tahes terav ei tundu USA võlakriis, on Ühendriikide võimalused palju paremad kui Euroopal kas või juba selle poolest, et tegemist on ühe riigiga, mis saab langetada tsentraalseid otsuseid. Lahenduste otsimine majandustsoonis, mille liikmeid ei ühenda suurt miski, on hoopis teine tera.