Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Poliitiline thriller? Pigem tavaline seebikas

Nende ridade kirjutamise hetkel pühapäeva keskpäeval on USA poliitiline teater täie hooga käimas. Viimased uudised teatasid üsna tavapärasel moel, et võlapiiri kokkuleppele ollakse üsna lähedal, aga et tegelikult ikka sugugi ei olda.

On maitseasi, kuidas hinnata Ühendriikide Kongressis toimuvat, ja igaüks teeb seda vastavalt oma rikutuse astmele. Toimuvat on võimalik hinnata kui poliitilist thrillerit, kus iga järgmine käänak on üllatav ja asi tipneb ootamatu puändiga, või siis kui labast seebikat, mis mängib just nimelt selle peale, et kõik situatsioonid aina korduvad ja tegevustik lihtsalt kulgeb kuskilt kuhugi.

USA poliitikud ise väidavad, et nende ainus soov on langetada vastutustundlik otsus, mis tagab riigi ja selle rahanduse kestlikkuse, arvestades ikka ja ainult valijate laiade masside huve.

Kõik ülejäänud leiavad, et tegelikult käib USA-s tüüpiline poliitiline tühikemplus, kus püütakse üksteisele lihtviisil ära teha. Demokraadid (vasakpoolsed) on võimul ja vabariiklastel (parempoolsetel) on tekkinud hea võimalus neile koht kätte näidata.

Ettekujutus, nagu oleks Kongressil ees mingi erakordne ja erakorraline otsus, ei vasta ju sugugi tõele. Alates 1962. aastast on USA riigivõlapiiri tõstetud 74 korda, sealhulgas viimase 10 aasta jooksul 10 korda.

Sarnases olukorras, kus maksejõuetus oli ukse ees ja poliitikud jõudsid võlapiiri tõsta sisuliselt viimasel hetkel, on USA viimase 10 aasta jooksul olnud tervelt viis korda (2002, 2003, 2004, 2006, 2009).

Tõsi küll, hetkeline maksejõuetus ise on riiki tabanud vaid kolmel korral – 1790, 1933 ja 1979. Kusjuures viimasel juhul, 32 aastat tagasi, püüdis USA administratsioon lõpuks väita, et maksetega hilinemine oli tingitud rikki läinud koopiamasinast, mis ei võimaldanud vajalikke maksedokumente õigeks ajaks ära paljundada...

Praeguse hetke erilisus on muidugi selles, et USA majandus on niigi tõsiste eksistentsiaalsete probleemide ees. Möödunud nädalal avaldatud SKP näitaja (aastane kasv 1,3 %) kinnitas veel kord, et majandus põeb aneemiat. Jätkuvalt on kõrge tööpuudus (9,2 %) ning ka muud näitajad peegeldavad paigalseisu, millele võib vabalt järgneda uus ja veel teravam kriis.

Dollar on kaotanud väärtust kõigi muude valuutade suhtes ning on ka üsna selge, et rahapoliitika oluline karmistamine ei tule veel vähemalt paaril aastal kõne alla. Pigem võib eeldada vajadust QE3 järele, mis tähendab, et Föderaalreserv trükib taas raha juurde, et osta kokku omaenda riigi võlakirju.

Ei ole küll väga selge, kas maksejõuetuse saabumise tähtajana seni nimetatud 2. august on päris täpne kuupäev (võimalik, et USA riigikassas on veel võimalik mõni nädal teha manööverdusi, et arved ikka ära maksta), kuid igal juhul on selge, et kell kukub üsna kohe ja Kongress peab nüüd ikkagi ütlema „jaa“ või „ei“.

Suure tõenäosusega raporteerivad USA poliitikud viimasel hetkel, et on jõudnud kokkuleppele, mida kindlasti saadavad dramaatikat ja pateetikat täis sõnavõtud. Järgmisena tasub siis huviga oodata, millise hinnangu annavad toimunud jandile reitinguagentuurid. Seni on nad küll lubanud jääda karmiks ja objektiivseks, nii et USA reitingut võidakse alandada ka ainuüksi põhjusel, et Ühendriikide eelarvepoliitika on selgelt jätkusuutmatu.

Dollari edasise suuna suhtes ei saa aga väga kindlaid prognoose teha. USA maksejõuetus või reitingu alandamine peaks loogiliselt viima dollari vabalangusse, kuid aktsiaturgude järsul kukkumisel võib dollar ka hoopis mõneks ajaks tugevneda. Ja kindlasti püsib turul tavalisest suurem volatiilsus.