26. aprill 2013 kell 8:31

Mida rääkis Kranich mulle 14 aastat tagasi

On 12. aprill 1999. Istun noore poliitikareporterina oma töölaua taga Äripäeva toimetuses ja uurin värskelt laekunud Reformierakonna riigikogu valimiste aruannet. Lasen silmad kiirelt üle, et millised ettevõtjad siis seekord ja kui palju… Üllatunult märkan summat 2,1 miljonit krooni.

See on väga, väga suur summa sellel ajal. Annetajaks mingi R-Hooldus, pole kuulnudki. Imestus minus kasvab veelgi, kui näen ettevõtte aadressi. Tõnismägi 3a-15, Tallinn. Tean seda kohta hästi, olen käinud seal mitmeid intervjuusid tegemas ja korra ka viskit joomas. See on Reformierakonna peakontor.

Võtan kohe kõne Heiki Kranichile, Reformierakonna peasekretärile, kes küsimust kuuldes küll vaid hetkeks, kuid siiski tajutavalt vakatab. "Ära kirjuta sellest," sõnab ta mulle kõigepealt. Nii see siiski ei lähe. Ametliku kommentaarina ütleb Kranich sellal, et 2,1 miljonit krooni tuli ettevõtlustegevusest. Millisest, ei soovi ta täpsustada. Lähimate kuude jooksul kirjutan R-Hooldusest veel mõned lood, kuid seminaride korraldamisest laekunud tasudest ei kuule ma sõnagi. See jutt tekib reformierakondlaste suhu 14 aastat hiljem. Tõsi, ettevõtte tegevusalana oli toona märgitud kinnisvara hooldus ja seminaride korraldus, kuid kirjeldusi seminaridest, kus Märt Rask pidevalt esinemas käis, kuulen praegu esimest korda.

Toompeal pakub Reformierakonna imefirma tol 1999. aasta kevadsuvel teiste erakondade poliitikutele palju nalja. Ja väga palju avaldatakse ka imestust, et kuidas nad nii robustselt sellist asja tegid. Selge see, et tegu on sponsorite varjamisega, pea kõik erakonnad üritavad ühel või teisel viisil pakkuda ettevõtjatele võimalust anda neile raha ja ise varju jääda. Aga Reform on läinud ikka erakordselt ülbeks, paneb oma ässad juhatusse ja registreerib firma peakontori tagatuppa, vangutavad teiste parteide rahasebijad pead.

Üle piiri minemist tunnistavad tegelikult reformierakondlased omavahelistes vestlustes ka ise. Kranich on iseenesest suurepärane peasekretär, väga võimekas suhete looja ja lobistaja ning valimisteks hädavajaliku raha erakond ju lõpuks ka sai. Ent vint läks ikka üle seekord, ohkavad Reformierakonna tipud. Erakonna juhatus noomib Kranichit, aga ühtegi ametlikku pressiteadet selle kohta muidugi ei tule.

Kujutan ette, kui tigedad on praegu Kranichi peale kirjade järgi R-Hoolduse juhatusse kuulunud Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask. Eriti Kallas, kes juba mõnda aega sihib presidenditooli. On ikka väga väheusutav, et Siim Kallas, kes oli tollal Reformierakonna esimees, tõepoolest ise sponsoritega jahmerdas ja üldse nende asjadega väga detailselt kursis oli. Mis aga ei vabasta teda vastutusest.

Kuna R-Hoolduse käive jäi 1998. aastal alla miljoni krooni, aga 1999. aasta märtsi alguses toimunud valimisteks suudeti välja käia üle kahe miljoni, üritan mitmel korral tutvuda selle ülimalt eduka firma raamatupidamisega. Kranichil pole selle vastu muidugi midagi, ainult et pabereid näha mulle ei anta. Vahepeal saab Kranichist keskkonnaminister ja ta suunab mind oma paberijutuga uue peasekretäri Eero Tohveri juurde. Tohver lubab samuti lahkelt raamatupidamisdokumente näidata, aga tegudeni need lubadused ei jõua. Kirjeldan nende käitumist ka ühes loos, mida Kranich nimetab "erakordselt õelaks". Parempoolsed poliitikud on sel ajal veel harjunud, et ajakirjandus on nendega ühel poolel ja Keskerakonna vastu. Umbes sel ajal, sajandivahetuse paiku, hakkabki see suhtumine muutuma.

Aeg annab asjadele tihti uue konteksti. Suurt skandaali R-Hooldusest 14 aastat tagasi ei tekkinud, värske valitsus ametist tagasi ei astunud. Praeguseks on aga nii mõndagi ühiskonnas muutunud, eetilised ootused on palju kõrgemad kui ülbetel üheksakümnendatel. Polnud ju noil 1999. aasta märtsivalimistel Reformierakond sugugi ainus, kellel olid huvitavad rahastajad.

Näiteks ei hammustanudki ma tollal läbi, kes peitub Villu Reiljani Maarahva Erakonna suursponsori OÜ Cordiale taga. Firma, mille telefonil vastas kauplus, andis Reiljani erakonnale 354 000 krooni, mis oli kopsakas summa. Nüüd, aastaid hiljem, on firma loomulikult likvideeritud ja dokumentide hoidjaks Elar Liblik. Temast oleme saanud lugeda lugusid kui mehest, kes tegutses maadevahetuse skandaalis suurettevõtja Toomas Annuse huvides.

Veel hiljem järgnes juba Keskerakond oma K-kohukese ja muude trikkidega. Isegi auväärne Arnold Rüütel käis kunagi pidevalt oma erakonna kontoris sularaha sissemakseid tegemas. Valimisaruande järgi.

Mälu on hämmastav asi. Minule meenub oma vanu lugusid lapates isegi see, et kirjutades 1999. aasta juunis artiklit R-Hoolduse likvideerimisest, paistis päike toimetuse aknast sisse mu tööarvutisse. Ma usun, et ka Heiki Kranich mäletab kõike väga hästi ja isegi kui tegu pole väga päikseliste meenutustega, on ta ühe puhastuse oma erakonnale võlgu.

Autor: Kristi Malmberg, Kristi Malmberg

Hetkel kuum