Kae Eestist kaugemale!

2008. aastal oli Eesti korteriturg sama hästi kui seiskunud. Enamik kohalikke kinnisvaraarendajaid otsustas hoida korterite hinnataset lootuses, et kriis läheb varsti mööda. Soome ehitusfirma YIT, kellel oli kogemus Soome 90ndate kriisi ajast, otsustas oma korterite müügihindu järsult alandada – 10–15% või veelgi rohkem. Neil õnnestus oma korterid müüa vähima kahjuga, sest hinnad korteriturul kukkusid järgneva aasta jooksul kuni 50%. Paljud arendajad pankrotistusid.Ma ei usu, et veelgi karmimad pangandusregulatsioonid oleksid suutnud buumi ohjeldada ja järgnenud kriisi ära hoida. Turujõud olid tugevamad kui regulatsioonid.

Euroopa ühtsel pangandusturul oleksid kõrgemad kapitalinõuded kohalikele pankadele andnud laenamisel eelise välispankade filiaalidele. Eestiski oli Nordea filiaal laenuandmisel pankade seas üks aktiivsemaid.Samuti ei usu ma, et Eestiski seadustatud nn laenuvõtjate kaitse saneerimismeetmed reaalselt kriisi mõju aitavad leevendada. Kui raha on juba kaotatud, ei ole omanikul reeglina motivatsiooni aastaid pankade jaoks töötada.

Nii pankade, laenuvõtjate kui ka ettevõtjate ühine probleem kiire laenukasvu perioodil oli selles, et me ei tajunud suurt pilti. Me ei saanud aru, mis toimub välisturgudel ja kuidas see võib mõjutada Eesti majandust. Meil ei olnud vajalikke varusid halbadeks aegadeks. Meil puudus varasem kriisikogemus, mistõttu me ei osanud lugeda ohumärke ega vajalikke muudatusi kiiresti ellu viia.

Nüüd oleme ühe olulise kogemuse võrra rikkamad ning see on hea treening tuleviku kriisidega hakkamasaamiseks.