Rahast rohkem motiveerib võim

Kui Oleg Ossinovski hiljaaegu ütles, et poliitikaga peaks tegelema ainult jõukad inimesed, siis ei tekkinud isegi mitte tormi veeklaasis. Sellest on kahju, sest väide oli ju võimas ja küsimusepüstitus arutamist väärt.

Iseenesest on küsimus peaaegu sama vana kui mõtlev inimene: kes peaks meid valitsema? Üks kuulus kreeklane arvas, et valitsema peaksid parimad – ja parimad jällegi on need, kes kõige targemad, st filosoofid. Eesti tänased filosoofid suurettevõtjaga vaidlema ei hakanud, aga tegelikult võiks, ma kuulaksin huviga.

Sest küllap võib vaesust tõesti ühe korruptsiooni allikana käsitleda. Kuigi jah, vaevalt siiski kõige olulisemana. Nii see vist ikka ei ole, et kui kõht täis, riie seljas ja tegelikult võiks töötamatagi pead ja peret toita, siis muutub inimene kohe eetiliseks ning võib hakata poliitikaga tegelema, st laiade masside eest otsuseid tegema hakata.

Isiklik kasu on poliitiliste toitumisahelate toimimise kindlustamisel küll oluline, aga mitte määrav. Põhjus peitub  psühholoogias: rohkem kui raha motiveerib inimesi tegelikult võim. Rikkusel on lihtsalt tore omadus aidata võimule kergesti lähemale. Ja eks võim kuula parema meelega laitmatus ülikonnas hästilõhnastatud siledat kui takuses kampsunis sugemata karvast.  Ega raha inimesi nii väga ei huvitaks, kui ta nii- või naasugust võimu ei annaks. Ent eetika ja jõukuse suhe on kindlasti märksa keerulisem kui lugupeetud suurettevõtjale paistab.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler