Eesti olukord on eriskummaline ses mõttes, et meie majanduskasv jääb märgatavalt alla palgakasvule. See annab tunnistust, et praegune palgakasv tuleb suuresti ettevõtjate kasumi arvel. Ühelt poolt on seda võimaldanud vahepeal kasvanud kasumid, sest ka ettevõtete teenitud kogukasum on näidanud häid tulemusi. Aga isegi suure kasumivaru korral on selge, et tootlikkus peab järsult kasvama, et palgakasv saaks samal lainel jätkuda. Seega tuleks ettevõtjatel oma äriplaane tehes selgelt rõhuda efektiivsusele ja tootlikkuse kasvule.
Madala majanduskasvu korral tõmbub siseturg koomale ja nõudlus kahaneb, kuid väliskonkurentsi tõttu palgad ei lange. See tähendab, et ühelt poolt töötajate palgatõus jätkub ja samaaegselt hakkame nägema suuremaid koondamisi siseturu ettevõtjate seas. Kui ikka madalapalgalisi müüjaid pole supermarketisse kuskilt tööle võtta ja kõrgemapalgaliste ülevalpidamiseks pole piisavat käivet, siis pannakse pood kinni.
Teisalt on Eestiski juba omajagu näiteid ettevõtetest, kes kohalikele suurema palga maksmise asemel eelistavad palgata võõrtööjõudu, kes on ka väiksema palgaga rahul. Selline tee on aga lühiajaline ja lühinägelik, sest kas või Aasia ettevõtetega odava tööjõu ja tootmise skaalal niikuinii ühel hetkel konkureerida ei suudeta.
Pigem peaksid kõik ettevõtted, eeskätt just väiksemat lisandväärtust loovad tööstusettevõtted, püstitama endale praegu üsnagi karmisõnalise loosungi: „Kes ei suuda kohanduda märgatava palgakasvuga aastas, surevad välja!“ Loomulikult ei tähenda see mehhaanilist palga tõstmist, sest selleks pole ühel hetkel lihtsalt vahendeid, vaid ettevõtte tegevuse ümberkorraldamist sellist palgakasvu võimaldava efektiivsuse tagamiseks. Targasti teevad need ettevõtted, kes suudavad järsult töötajate tootlikkust tõsta, kelle ärimudelis töötajate arv väheneb, aga palk kasvab.
Igal juhul on selge, et ilma tootlikkuse kasvuta Eesti majanduse enam hakkama ei saa. Isegi sellisel juhul, kui palgakasvu peaks jätkuma praegusest mõnevõrra väiksemas tempos.
Autor: 1185-aripaev