Kadri Liik: Ukraina ja EL tormasid kinnisilmi geopoliitikasse

Nn Euromaidan algas kui protest Ukraina valitsuse ootamatu otsuse vastu peatada vaid nädal enne plaanitud allakirjutamist assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga. Praeguseks on nõudmised laienenud. Asi ei ole enam formaalses leppes ELiga, nüüd protestivad nad korrumpeerunud valitsussüsteemi vastu tervikuna. Kodumaise valitsemise küsimused põimuvad geopoliitilise valiku dilemmaga – ning mitte päris alusetult.

Teisalt on ikkagi kummaline, et Ukraina on sattunud Venemaa ja ELi vahelise geopoliitilise võitluse tallermaaks. Neist kolmest mõtleb tegelikult ainult Venemaa geopoliitilistes kategooriates. ELil praktiliselt puuduvad geopoliitilised instinktid ja vastavad käitumisoskused. Ukraina aga pole selliste valikute tegemiseks lihtsalt veel valmis.

Kui Ukraina eliit ja valitsus mõelnuks strateegiliselt ning plaaninuks ette, siis oleks neil olnud võimalus riske ennetada ja pehmendada. Ent eliit lähtus ühepäevapoliitikast – keskendus võimu kindlustamisele ja opositsiooni nõrgestamisele. Kui siis Venemaa alustas suvel läbimõeldud majandussurvet, sulgedes oma turu mõningatele Ukraina kaupadele ja ähvardades rohkemaga, ning teiselt poolt lubades Ukrainale hädasti vajalikke laene, kui Kiiev ELi assotsiatsioonileppest loobub, oli juba liiga hilja põhjalikemaks muutusteks, mis võinuks Ukraina Vene surve vastu immuunsemaks muuta.

Samas polnud ka Euroopa Liit olukorra kõrgusel. Tagantjärele on ilmne, et EL ei olnud päriselt informeeritud ei Ukraina sisemistest vastuoludest, Vene surve tõsidusest ega Vene-Ukraina kohtumiste tegelikust sisust. Nagu Janukovitš ei tahtnud valida Venemaa ja Euroopa vahel, nii ei suutnud Euroopa valida normatiivse, kriteeriumidel rajaneva ning geopoliitilise, mõjusfääride loogikal rajaneva lähenemise vahel Ukrainale. EL lähenes Ukrainale kunagise laienemispoliitika lahjendatud variandiga, lootes, et elu kohandab ennast vastavaks Brüsseli soovmõtlemisele. Ei kohandanud.