Hirm ärgu kammitsegu tehatahtjaid

Oma idee teostamiseks luuakse juriidiline keha, ent see ei tähenda veel, et kõik läheb korda. Õnnetuseks jäävad paljud head algatused erinevatel põhjustel toppama, eelkõige ebapiisava rahastuse tõttu. Aktiivsete inimeste miinimumrisk on tasutud riigilõiv ja kulutatud aeg, enamasti aga rohkem. Hea, kui sel raskel teel on ikka üritajaid, sest mõni jõuab ka võiduni. Eriti püüdlikult peab inimene enda koha otsimisega tegelema töötuks jäädes. Ka siis on võimalik, et töötukassast ettevõtte alustamiseks raha ei saa.

Seaduseandjad aga eeldavad sinisilmselt (või hoopis omakasust lähtuvalt?), et kui on juba firma, siis on seal ka raha. Suutmata eristada ettevõtluses ideekandjaid „optimeerijatest“, paisatakse tooreid ideid ja eelnõusid puusalt lastes.(Siinkohal näide ühe teise seadusandliku algatuse valdkonnast. Pidin nimelt oma auto mitterahalise sissemaksena panema ühisfirmasse, kuna rahalisi võimalusi polnud. Teised osanikud panid raha ja firmat ei loodudki auto haldamiseks. Õnneks aktsepteeriti minu „autopanust“.)

Sageli tähendaks juhatuse liikmele palga maksmine alarahastatud firma või idee hukku. Ehk siis see ei ole vaba tahe. Või siis tähendab tasulise töö kõrvalt juhatuse liikme roll järelvaatajaks olemist ja vastutust, kuid koormab inimest loetud tunnid nädalas, mille eest ei olekski võimalik äraelamiseks piisavat palka saada. Rumal on seaduseloojate selgitus, et äriühingu juhi või prokuristi töötuna arvele võtmine ei ole põhjendatud, kui nad on nõustunud tegema tööd tasuta.

Väide, et „äriühingu eesmärk on tulu saamine ja seetõttu ei saa väita, et inimene tegutseb vabatahtlikkuse alusel mittetulunduslikul eesmärgil“ näitab piiratud arusaamist, et ainus motivaator on raha ja selle ümber maailm keerlebki.

Kas riik kompenseerib ehk ettevõtlusega alustanule seni ideedesse ja visioonidesse tehtud kulutused ning tagastab riigilõivud? Juhatuse liige ei teadnud ju, et võib ettevõtet asutades või superviisori rolliga nõustudes ohustada töötuks jäädes pere eelarvet. Koondamised näivad aga olevat ühiskonnas pigem positiivne nähtus ja selle eest ei ole keegi kaitstud.

Tahaks usaldada otsustama valituid ja mitte sekkuda nende töösse. Oma väikeettevõtjatest nii vähe hoolivat valitsust ei saa aga tolereerida. Paljude inimeste jaoks oleks selle seadusemuudatuse jõustumine tõsine tagasilöök. Ei saa olla palju hullemaid asju, kui tappa tulevik ja lootused. Rääkimata muudatuse pikaajalistest mõjudest ühiskonnale.