Ministeeriume pole vaja rutakalt poolitada

Tänaselgi päeval on meil kohatu rääkida liiga õhukesest riigist. Tegelikult avalik sektor vohab, erasektoris on konkurents kohati moonutatud ja liiga tihti nähakse probleemide lahendusena järjekordse munitsipaalomanduses oleva ettevõtte loomist. Ametkondade võime koostööd teha nn horisontaalsete probleemide lahendamisel on tihti nigel.

Mart Laari teise valitsuse ajal (1999-2002) käis arutelu majandus- ning teede- ja sideministeeriumi ühendamisest. Toonagi oli kokkuhoid pidevalt teemaks. Valitsus pidi kohe 1999. aasta aprillis tegelema jooksva aasta eelarve 10% vähendamisega, sest eelmine valitsus oli jätnud pärandiks populistliku valimiskampaania ajal tehtud eelarve. Ministeeriumite ühendamise idee leidis suurt positiivset vastukaja. Seda toetas ka Laari teine valitsus, praktilised sammud astus juba Siim Kallase vahevalitsus.

Skeptikud jäid vähemusse – kes siis ikka riskib sattuda kokkuhoiu vastaste hulka. Tõsi, ka tolleaegse valitsuskabineti nõupidamistel juhtis mõnigi minister (sh siinkirjutaja) tähelepanu, et ELi riikides on meie ministril 3-4 kolleegi ning ainuüksi ELi komiteede istungitega seoses on meie omal samavõrra suurem koormus.

Olen nõus, et majandusvaldkonna juhtimises tuleks muudatusi teha. Tihti on aga probleemide põhjus hoopis poliitilise tahte ja töövõime puudus valitsuskoalitsioonis, siis ei aita ka ministeeriumite liitmine ja lahutamine. Seda oleme näinud näiteks välismajanduse temaatika juures.

Uus koalitsioon on sellele teemale lähenenud liiga tormakalt, vastavad seadusemuudatused on veel tegemata. See kõik võib tekitada kuluka segaduste perioodi. Need küsimused vajaksid rahulikku arutelu ja kindlasti oleks otstarbekam arutelu tulemus realiseerida juba pärast 2015. aasta riigikogu valimisi.

 

Autor: Peep Talimaa, Toivo Jürgenson