Investor Toomas: suur vale meelitas mind kinno

Mul avanes jõulude paiku välismaal käies fantastiline võimalus vaadata staaridest kubisevat filmi “Suur vale” (“The Big Short”), mis räägib kolmest investorite grupist, kes nägid ette USA kinnisvaramulli lõhkemist ja panustasid suurel hulgal raha selle peale.

Eesti kinodesse jõuab film umbes kuu aja pärast, veebruari alguses. Soovitan seda minna vaatama kõigil, kes on huvitatud meie eluaja loodetavasti rängima finantskriisi tekkimisest või soovivad lihtsalt mõnusalt aega veeta tuntud näitlejatest pungil filmiga. Teoses saab kohata selliseid staare nagu Brad Pitt, Ryan Gosling, Steve Carell ja taas Oscari nominatsiooni väärilise rolliga maha saanud Christian Bale.

Kaasahaarav stsenaarium

Film põhineb samanimelisel raamatul (väga üldiselt) ja mind, nagu ilmselt paljusid teisigi, haaras esimesena mõte, kuidas nad suudavad nii keerulise, tehnilise ja osalt kuiva teema põnevaks ja kaasahaaravaks Hollywoodi kassahitiks teha. Pärast veidi enam kui kahte tundi olin ise ka imestunud, kui hea, humoorika, kaasahaarava ja samas tülgastava filmi suutis režissöör Adam McKay luua.

“Suur vale” on jälgitav ka pangandusest või investeerimisest kaugele jäävatele inimesele, sest keerukad terminid ja skeemid on kõigile arusaadavalt lahti seletatud. Näiteks selgitab “Wolf of Wall Streetist” tuttav Margot Robbie mullivannis, kuidas töötavad hüpoteeklaenude võlakirjad, ja Selena Gomez näitab koos isaga Black Jacki abil, kuidas hüpoteeklaenude tuletisinstrumente võimendati.

Filmi jutustaja Ryan Gosling tõdeb ühes episoodis, et pankurid ei kasuta keerulist žargooni mitte seepärast, et nad on teistest palju targemad. Nad kasutavad seda sellepärast, et hoida inimesi pimedas.

Raamatust erinev jutustus

Ma jätan filmi sisu igaühele ise avastada. Küll aga võite kinosaalist lahkuda Wall Streeti vihkava inimesena, sest selles teoses on kogu finantsskeemitamine sedavõrd lihtsustatult ära seletatud, et see tundub (ja võib-olla oligi) absurdne. Antud juhul ei anna Hollywood Wall Streetile mingilgi moel armu.

Olles raamatut lugenud, siis suuri paralleele sellega ei maksa otsida, kuid see ei muuda filmi minu jaoks halvemaks. Suurema vaatajaskonna kaasahaaramiseks ei ole film nii detailne ja tõsine investeerimisfanatt piirdugu parem raamatuga. Küll aga on see õpetlik lugu, kuidas ahnus viib hukatuseni ja kannab endas kino vormis ajalugu, mida tavainimesed, investorid, pankurid ja ametivõimud ei tohi unustada.