Nõunik Raski võimalik huvide konflikt

Äripäeva hinnangul peaks valitsuse juht põhjalikumalt selgitama, miks ta nii otsustas.

Neljapäevast tööd alustanud vandeadvokaat Märt Rask hakkab peaministrit nõustama haldusreformi ja riigiõiguse teemadel. Ta teeb seda koosseisuväliselt oma senise põhitöö kõrvalt ja ilma tasuta. See tundub ideaalne olukord, kus olulistel teemadel abistab valitsuse juhti mees, kes on varem töötanud riigikohtu esimehena ning nii sise- kui ka justiitsministrina. Sellise kaliibriga mehe lisandumine võiks olla justkui väike ime.

Kõike eelnevat arvestades tuleb meeles pidada, mis on Raski praegune amet. Rask töötab vandeadvokaadina, mis tähendab, et põhitööl on tema ülesanne oma klientide huvide kaitsmine. Kuna Rask ei kavatse põhitööga kuidagi pausi teha, võib jääda mulje, et mõne kliendi huvid hakkavad jõudma ka peaministri lauale.

Tasuta lõunaid pole olemas ning see kõnekäänd kehtib ka poliitikas. Tekib õigustatud küsimus, miks peaks nii kõrgelt hinnatud mees, kelle tunnihind ületab nii mõnegi Eesti töötaja kuupalga, hakkama tasuta nõu andma. Kui kõige selle põhjus on täielik altruism, siis au ja kummardus. Kahjuks ei tundu selline variant väga tõsiseltvõetav. Pigem tuleks vastata, mis on sellise tasuta nõu tegelik hind.

Lähiminevikust tuletame meelde Eerik-Niiles Krossi juhtumit, kes asus 2013. aasta sügisel toonase kaitseministri Urmas Reinsalu nõunikuks. Krossi sobivust hindas riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon, kes leidis Krossi puhul kõik juriidiliselt korrektse olevat, kuid juhtumile jäi sellegipoolest halb maik. Kuna Kross ei suutnud avalikkust veenda huvide konflikti puudumises, otsustas ta järgmise aasta alguses nõuniku rollist loobuda. „Poliitikute käitumine peab mitte ainult olema, vaid ka näima aus,“ teatas toona veel IRLi ridadesse kuulunud julgeolekuekspert.

Praegu tundub kooruvat sarnane juhtum Raskiga, kus juriidiliselt on kõik justkui korras, kuid näiliselt on õhk kahtlustest paksenemas. Kui Krossi puhul kahtlustati suuresti tema isiklike huvide võimalikku konflikti poliitnõuniku tööga, siis Raski olukorra muudab keerulisemaks vandeadvokaadi roll, mis võib teha temast sisuliselt paljude klientide huvide vahendaja.

Märt Raski kaitseks võivad tema poolehoidjad kindlasti nimetada mehe pikaajalist kogemust, mida on vähestel võrdväärselt, kui üldse. Kuna mees on olnud nii justiits- kui ka siseminister, siis võiks loomulikult anda enda vaatepunkti, kuidas oleks otstarbekas tegutseda riigiõiguse ja haldusreformi teemadel. Ka riigikohtu juhina on tal hea ülevaade just õigusteemadest.

Samas suurendab Raski varasem poliitiline kogemus ohukollet veelgi, sest ta võib väga hästi teada, kuidas tuleb tegutseda, et vajadusel läbi suruda nii enda kui ka oma klientide huve.

Taavi Rõivase otsus määrata Märt Rask oma nõunikuks haldusreformi alal tundub veel kummaline, kuna uues valitsuses loodi selleks otstarbeks eraldi ministritool, mis tähendab niigi suurt hulka ametnikke ministeeriumis, kes peaksid hakkama n-ö habemega reformi nüüd ellu viima.

Äripäev loodab, et kahtlused Märt Raski sobivuses nõunikus on asjatud, kuid selle tõestamiseks tuleb suuta ka avalikkust veenda.