Filmimeeste hea eeskuju

“Mandariinide“ Oscari-nominatsioon viis Eesti filmikunsti maailmakaardile hoolimata tõigast, et riigi rahaline panus sellesse oli väike.

Äripäeva meelest on Eesti filmitootjate leidlikkus rahastajate leidmisel hea eeskuju ettevõtjatele, kes ripuvad riigi ja ELi tõukefondide toetuste küljes. Viimase aja Eesti filmid on valminud suuresti välisriikidest pärineva rahaga. Nii grusiinidega kahasse valminud “Mandariinide” edu kui ka paljude teiste heade Eesti filmide valmimine rahvusvaheliselt turult kaasatud raha abil näitab, et mõningane kitsikus riigipoolsel rahastamisel on osutunud pigem motiveerivaks kui takistavaks asjaoluks. Kuigi raha leidmine pole ühelgi juhul olnud kerge, on see leitud. Usk sellesse, mis ette võetud, on aidanud raskused ületada.

Filmitegijad ise suhtuvad reaalsusse rahulikult hoolimata sellest, et leib jõuab lauale raskesti ning kokku tuleb hoida nii palkade, võttepäevade kui ka tehnika arvel. Kokkuhoiusurve sunnil tehakse filmid sageli valmis ka kiiremini, kui lääne standardid ette näevad. “Innovatsioon sünnib väikestest vahenditest,” võtab olukorra kokku Eesti armastatumaid režissööre Ilmar Raag.

See on mõtteviis, mida eriti noorema põlvkonna ettevõtjad hästi tunnevad ja jagavad: maailmas tuntust kogunud Eesti start-up'id on tihtipeale alguse saanud vaid suurepärasest ideest, millesse tegijad on ise uskunud ja millesse nad on olnud valmis panustama mõõtmatul hulgal isiklikku pühendumust ja energiat.

Praegune IT-miljonär Hardi Meybaum on näiteks tunnistanud, et kogus GrabCADile pühendumiseks ülirangel säästurežiimil raha kolm aastat – seda muidugimõista ilma igasuguse väljastpoolt tuleva garantiita, et plaanitu teoks saab. Nüüdseks ingelinvestoritelt suuri summasid kaasanud Taxify looja Margus Villig alustas ettevõtlusega keskkooliõpilasena, kellel mingit algkapitali olla ei saanudki.

Kuna filmitööstus on rahvusvaheline äri, siis on ka rahvusvahelise raha kaasamine pigem vaikimisi aktsepteeritav norm kui asjaolu, mille pärast kurta. Tõsi, rahanappus seab omad piirid. Raag tunnistab, et Eestis on võimalik teha vaid teatud tüüpi filme: eelkõige väikese tegelaste arvuga dramaatilisi teoseid, mille hea näide on Raagi enda “Eestlanna Pariisis”, kolme tegelasega lugu, millest suurem osa toimub ühes korteris. Märulifilme Eestis üldse ei tehta just põhjusel, et nende tootmine käib rahalises mõttes üle jõu.

Riik on raha andnud peamiselt – heas mõttes – propagandafilmide jaoks, mille eredaim näide on viimasest ajast kindlasti “1944”. Selle valmistamiseks pani kaitseministeerium mängu 420 000 eurot ning see on kahtlemata hästi kulutatud raha. Professionaalide tehtud sõjafilmi panust psühholoogilises sõjas ei peaks alahindama, sest emotsioonidel – mida “1944” küllaga pakub – on hoiakute ja veendumuste kujundamises oluline osa.

Seetõttu pole ilmselt sugugi juhuslik, et psühholoogilise kaitse arendaja sai valitsuse kommunikatsioonibüroo nimelt filmimaailmast: Ilmar Raag asus riigi psühhokaitsega tegelema eelmise aasta lõpus. Varasemast meenub Asko Kase ja praeguse riigikogulase Artur Talviku “Detsembrikuumus”, Eesti filmiajaloo kallemaid filme, mis püüdles samuti Oscari nominentide hulka, kuid sinna siiski ei pääsenud.