Reformierakonna ülekaal spordi rahastamisel

Eile kirjutas Eesti Päevaleht, kuidas riigiettevõte Tallinna Sadam kuulutas välja toetusrahad alaliitudele, mis otse või kaudselt on seotud Reformierakonnaga.

Äripäeva hinnangul jätab selline rahastamine mulje kallutatusest, kuna osapoolte vahel kerkib esile seotus Reformierakonnaga. Samuti jääb arusaamatuks, miks eelistab riigifirma meie spordi katuseorganisatsiooni Eesti Olümpiakomitee (EOK) asjatundjate asemel ise määrata, kes väärib toetust.

Tallinna Sadam otsustas teiseks poolaastaks eraldada ligi 100 000 eurot 11-le spordialaliidule. Neist üheksa said raha ka esimesel poolaastal. Samal ajal soovis toetust saada kokku ligi 50 spordiga seotud projekti. Seega on Tallinna Sadam valinud väga kitsalt välja need spordialad, mis väärivad toetust. Kahjuks tekitab riigiettevõtte selline käitumine rohkelt küsimusi ja kahtlusi.

EOK taotles samuti riigifirma raha, kuid jäi tühjade pihkudega. Kuigi kindel ei saa olla, võib põhjus peituda reformierakondlasest ettevõtjas Neinar Selis, kes 2013. aasta sügisel hääletas Tallinna Sadama nõukogu esimehena selle poolt, et riigifirma toetaks tema juhitavat EOKd 250 000 euroga. Maakohus ja ringkonnakohus mõistsid Seli selle hääletuse tõttu süüdi toimingupiirangus. Kuigi Tallinna Sadama nõukogust Seli taandus, jätkab ta senini EOK presidendina. Kas Tallinna Sadam, mille nõukogu koosneb valdavalt Reformierakonna esindajatest/toetajatest, üritab hoida end mõnda aega EOKst eemal Seli minevikuvea tõttu, võib praegu ainult oletada.

Kuigi EOK toetamine võiks samuti tunduda reformierakondlaste omavahelise kokkuleppena, saaks olümpiakomitee kasutada oma eesmärki, milleks nad on loodud: tõsta tippspordi saavutusvõimet ja arendada liikumis- ja spordiharrastust kogu rahva seas. Praegu kipub vägisi tunduma, et Tallinna Sadam tahab ise otsustada, kellele on parem maksumaksja raha suunata.

Hiljuti tekkis Reformierakonna erapooliku rahastamisotsusega kahtlus ka võrkpalli liidule, kui valitsus otsustas rahandusministeeriumi vastuseisule vaatamata eraldada ühekordselt reservist 200 000 eurot. Huvide konflikti vältimiseks jättis valitsus hääletuselt välja võrkpalli liidu juhatusesse kuuluvad ministrid, kuid see jättis pigem mulje kosmeetilisest objektiivsusest, mitte sisulisest erapooletusest.

Kui Tallinna Sadam oleks eraettevõte, siis oleks kahtlemata suurim sõnaõigus firma juhtkonnal ja omanikel, mida ettevõtte rahaga tehakse. Sellisel juhul ei peaks maksumaksja kuidagi muretsema, kas temalt korjatud raha on kasutatud ausatel põhimõtetel. Praegu oleks õigem jätta asjatundjate otsustada, kellele, kui palju ja miks tuleks raha saata.

Mõnes mõttes oleks arusaadav, kui Tallinna Sadam oleks võtnud rohkem heategevusliku rolli ja suunanuks toetust nendele, kes seda muudest allikatest ei saa. Siis aga tulnuks seda teha samamoodi erapooletult ehk andjate ja saajate vahel ei tohiks olla nii selget ühist tegurit, mis võib tekitada kahtlusi kallutatud rahastamises.

Kahtlemata on Eesti sportlased olnud tänavu tublid, võites medaleid, ületades nii enda kui ka poolehoidjate ja konkurentide ootusi. Nad väärivad toetust, kuid Tallinna Sadam ei ole see organisatsioon, kes peaks suunama Eesti spordi rahastamise jõujooni. Praeguses olukorras, kus Tallinna Sadama nõukogus valitseb peaasjalikult Reformierakonna liikmete ja toetajate ülekaal, ei ole riigifirma võimeline objektiivselt otsustama.