Aeg võtta laenu. Aga mille jaoks?

Reformierakonna juhitud valitsuse lagunemise ja värskete koalitsioonikõneluste taustal üritavad poliitikud ellu viia põhimõttelist muutust: võtta laenu. Seda käiku on soovitanud mitu ettevõtjat, ent õhku jääb siiski oluline küsimus: mille jaoks raha laenatakse?

Keskerakonna, sotside ja IRLi kolmikliidu kõnelustel on jõutud põhimõttelise nõusolekuni, et laenu ei kardeta. Erinevalt Reformierakonnast ollakse seda meelt, et laenurahaga saab investeerida ja majandust stimuleerida. Võimalik, et Reformierakond oleks ka olnud hea idee korral laenu võtma, aga ideed ei tulnud.

Uue kolmikliidu üks võimalus oleks investeerida taristusse. Näiteks jätkata Tallinna-Tartu maantee ehitamist neljarajaliseks. Seda hakkas häälekamalt viimasel ajal toetama ka Reformierakond, kuigi aastaid varem oldi sellel teemal tagasihoidlikumad. Tallinnast väljuvate põhimaanteede parendamist on samuti nõudnud mitu ettevõtjat, näiteks soovitakse paremat ühendust pealinnast Narvasse ja Pärnusse. Mõte on kindlasti ilus, kuna lühikeses plaanis saaksid tööd ehitajad ning suuremas plaanis võiksid keskuste vahelised paremad ühendused turgutada transporti ning seeläbi majandust.

Tõenäoliselt on vähesed vastu teedeehituse ideele. Küll aga on küsimus rahas: kui palju oleme valmis sinna alla panema ja mis hinnaga? Millalgi tuleb hakata raha tagasi maksma, mistõttu peab olema investeeritud raha ka piisavalt tulus projekt.

Üks võimalus tulusid suurendada on teemaks või tasu tee kasutamise eest. Eestlasele võib see kõlada hirmutavalt, kuid Euroopas ja mujal maailmas on teetasu pigem tavapärane. Paari aasta eest ütlesid Äripäevale näiteks veofirmad, et teemaks oleks vajalik, kuna siinseid teid kasutavad peale kohalike elanike ka välismaa sõidukid, aga praegu maksavad selle kinni vaid kohalikud. Kasutuspõhine tasu võiks olla üks lahendus, kuidas rahastada uute teede ehitust.

Sarnaselt tee-ehitusele saaks kasutuspõhise maksuga rahastada Saaremaa ja mandri vahelist silda. Suures plaanis aitaks sild parandada logistikat Eesti suurima saarega ning annaks ka majandusliku tõuke. Samuti väheneks riigi vajadus korraldada praamiliiklust, mis neelab iga-aastaselt miljoneid eurosid maksumaksja raha. Taaskord potentsiaalne taristuprojekt, mille jaoks laenu võtta.

Hiljuti tegi Andrus Alber Äripäeva arvamuskülgedel ettepaneku laenu asemel kasutada nii kaua Euroopa Liidu raha, kuni see saab otsa. Probleem on see, et kuigi laenu võtmise tingimused on soodsad ning tunduks lausa rumal jätta see võimalus kasutamata, peaks Eesti enne vaatama otsa senisele poliitikale, kui tõhusalt on suudetud Euroopa raha kasutada.

Eesti on kahjuks pigem passiivne euroraha kasutaja. Ja kui me ei suuda ära kasutada Euroopa Liidu abiraha, miks peaksime suutma paremini kasutada laenuraha? See on õigustatud küsimus, mille Alber esitab. Turul on raha küllaga, iseasi, kas oskame seda kasutada.

Uus koalitsioon saab arutelu, kas ja mille jaoks laenu võtta, avalikkuses rohkem käima tõmmata. Seni on ettevõtjad häälekalt öelnud, mida nemad arvavad. Aga kuidas mõtlevad teised arvamusliidrid? Kas Eesti peaks infrastruktuuri laenuraha panema? Või oleks olulisem investeerida haridusesse? Teadusesse? Turismi? Mida laiema põhjaga arutelu tekib, seda paremini saab otsustada rahakasutust.