Maksumaksja raha, las põleb?

Et IT-lahenduse tellimine võib minna esialgu plaanitust kallimaks ja takkapihta esialgu mõeldust tunduvalt kauem ­aega võtta, see pole ilmselt uudis ühelegi ettevõtjale.Eraettevõtluses peab aga tavaliselt keegi sellise olukorra eest vastutama – kas siis ametikoha või rahakotiga. Kahjuks on lugu teisiti, kui jutt käib maksumaksja raha kasutamisest – siis ei kipu vastutaja tagantjärele isegi mitte selguma.Sotsiaalministeeriumi pikalt venima jäänud ja plaanitust tunduvalt kallimaks mineva SKAIS2 süsteemi IT-hange on tüüpiline vastutuse hajumise näide, kus asjaosalised üksteisele tagantjärele “Ma ju ütlesin!” karjuvad.

Teiseks on tegemist klassikalise ametnikkonna ja poliitikute omavahelise pingega, kus esimesed ei kaldu teiste nõuandeid kuulama ka siis, kui endal erialaseid oskusi napib – ametnikud aga saavad omalt poolt tagantjärele kõik oma viltuminekud poliitikute õlule laduda. Tagantjärele võib kergesti paista, et kõik osapooled teadsid asjade kiivakiskumisest, aga keegi ei võtnud midagi ette: maksumaksja raha, las põleb, kui kibeda irooniaga kokku võtta.

Olukorda ei tee kummagi poole jaoks kergemaks sügisesed valimised – mitte ilmaasjata ei ole lahvatanud konflikti kõige häälekam osapool endine majandusministeeriumi asekantsler Taavi Kotka, kes kandideerib Viimsis Reformierakonna liikmena. Tollane sotsiaalminister, IRLi eksesimees Margus Tsahkna aga viskab kivi peale Kotka ka oma eellase, sotsiaalministri ametist kahekordseks peaministriks tõusnud Taavi Rõivase kapsaaeda, kelle ajal olevat tänaseks kibedavõitu vilju kandvad seemned idanema pandud.

Ajakirjandusel on tagantjärele keeruline selgitada, kust ühe ministri või (ase)kantsleri vastutusala algab, sest tegemist oli suure, töömahuka ja pikaajalise projektiga, mis eeldanuks poliitikute ja ametnike vastutustundlikku koostööd. 

SKAIS2 on süsteem, mille vahendusel osutatavaid sotsiaalministeeriumi teenuseid tarbib umbes pool elanikkonnast. Aastal 2014, kui süsteemi uuendamine algas, oli projekti kogumaksumus 7,1 miljonit eurot, eelmisel aastal pidi see valmis saama. Tänaseks pole uuendus valmis ja selle maksumus on kasvanud 8,6 miljoni euroni. Tagantjärele mõistetakse ka sotsiaalministeeriumis, et nii suure ülesandepüstituse oleks ehk algusest peale pidanud väiksemateks tükkideks tegema: juba kakski aastat on mis tahes IT-lahenduste puhul nii pikk aeg, et selle peale võib muutuda juba ülesandepüstitus isegi, rääkimata konkreetsest lahendusest.

Tagantjärele tarkus paistabki tänase seisuga olevat ainus, millega kõik projektiga seotud olnud poliitikud ja ametnikud hiilgavad. Vaevalt olekski peade lendamisest otsest kasu, aga vähemasti õppida võiks SKAIS2 juhtumist küll. Esiteks seda, et väga suurte hangete, töömahtude ja summade korral peaks konkreetsel projektil siiski konkreetne vedaja ja vastutaja olema. Teiseks, ka tippametnikel ja poliitikutel on kasulik IT-ülesannete püstitustest päriselt aru saada, muidu on neile kerge hambasse puhuda. Ja kolmandaks: aastatepikkusi IT-lahendusi luues ühes suunas vaevalt joosta saab. Kui kellelgi peaks õnnestuma avaliku raha kasutajaid veenda selles, et saab, siis on asjaosalised jälle petta saanud ja maksumaksjal nahk üle kõrvade tõmmatud.