Reetmine tuleb bumerangina tagasi

Eilne Äripäeva kaanelugu rääkis õpetliku loo sellest, kuidas kaua tegutsenud ja oma töötajaid usaldanud perefirma palgalised sepitsesid palgatöö kõrvalt isiklikku äri, mis paraku tähendas ka tööandja klientide kõlvatut ülemeelitamist. Sedasi käitunud töötajad hammustasid kätt, mis neid toitis. Tegemist pole paraku üksikjuhtumiga.

Kui nii tööandja kui ka töövõtja omavahelist suhet piisava hoolikusega paika ei pane, võib halb üllatus ühel päeval tabada mõlemat. Tööandja võib avastada, et usaldatud ja imetletud töötaja on end puugina leivaisa äri külge imenud. Töötaja aga võib enda arvates normaalse edasiliikumise asemel saada kaela lubamatu käitumise, halvemal juhul lausa kuriteo süüdistuse.

Kokkulepe täpseks

Advokaadibüroo Cobalt partner ja vandeadvokaat Pirkko-Liis Harkmaa rääkis Äripäevale, et tööandja jaoks on kõige tõhusam relv ärisaladuste kaitseks teha töötajaga läbimõeldud kokkulepe. Oma äri alustada sooviv töötaja peab aga omakorda veenduma, et ta tööandjaga sõlmitud lepingutega vastuollu ei lähe. Mõlemal tuleb aru saada, mis on ärisaladus ja mida peetakse selle kuritarvitamiseks. Samuti tuleb selgeks teha, kes on konkurendid ja millised konkureerivad tegevused on keelatud.

Võtmekoht on niisiis kokkulepe ehk kirjalik ja mõlemale poolele arusaadav leping tööandja ja töövõtja vahel. Mida täpsem on see kokkulepe, mida detailsemalt ärisaladused ja nendega ümberkäimise kord fikseeritud, seda parem mõlemale poolele. Üldsõnalisest konstateerimisest, et ärisaladust ei tohi levitada või kuritarvitada, ei piisa. Või vähemalt võib pealiskaudsus hiljem kaasa tuua tülika vaidluse selle üle, mis on mis.

On igati mõistetav, et palgatöötaja võib ühel päeval soovida hakata iseenda tööandjaks. Enam kui selge on seegi, et ta kasutab palgatööl kogetut seejuures hüppelauana. Kui tööandja nõudmised tiibu sirutavale töötajale on selged, minnakse lahku sõbralikult ja edaspidi kohtutakse juba näiteks konkurentide või miks mitte ka äripartneritena.

Usaldust saab kaotada vaid korra

Ei maksa alahinnata ka töötajate motiveerimist. Iga tööandja võiks aeg-ajalt peeglisse vaadata ja endalt küsida, kas tema palgatud tiim saab piisavalt osa firma edust. Teisisõnu ei tohiks tööandja unustada kuldseid käeraudu, seda eriti võtmetöötajate puhul, kelle eneseteostuse vajadus ja ka panus on keskmisest suuremad. Stabiilne palgatõus pole enam ammu see, millest talentidele piisab. Sellest on aru saanud ettevõtjad, kes kaasavad võtmetöötajaid firma omanike sekka või seovad firma edu muul moel ka töötaja käekäiguga.

Lõpetuseks paneme kõigile palgatöötajatele südamele, et tööandja reetmine on nagu bumerang. Seda lendu visates võid olla kindel, et varem või hiljem jõuab ta tagasi sinuni ja võib tabada otse vastu vahtimist. Eesti on pisike: iga selline reetmine tuleb päevavalgele, pühkides minema mõõtmatu väärtusega vara – usaldusväärsuse. Iga juhtum ei jõua küll laiema avalikkuse ette, kuid et tööandjad omavahel ja oma klientidega ei suhtleks, seda loota küll ei maksa. Reetur kaotab ühel päeval nii oma näiliselt kergelt saavutatud edu kui ka lugupidamise. Suure tõenäosusega ka sisemise rahu. Kas vahepeal teenitud tulu korvab selle? Vaevalt.