Äripäev • 28. november 2017
Jaga lugu:

Tere tulemast, uus erakond

Juhtkiri  

Uue erakonna sünd oleks väga positiivne, kuid selle ilmaletoomine ei ole kindlasti kergete killast ettevõtmine, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Uue erakonna lisandumine Eesti poliitmaastikule oleks Äripäeva meelest väga tore, ent selle sünni tõenäosust toimetus ülearu suureks ei pea. Poliitiliselt rahutust rahast ilmselt puudust ei ole, asi võib jääda liidri – ja üldse – inimeste taha.

Uue erakonna loomine on suur töö – pealegi tihtilugu tänamatu, sest kogu see töö võib kergesti raisku minna. Meenutage korra, missugusega õhinaga ehitati Vabaerakonda. Praegu veel mäletate, et selline erakond üldse olemas on? Kui mäletate, siis on Vabaerakonnal veel hästi läinud, sest kohalikel valimistel oma nime all osalemisest loobudes valisid nad vabatahtliku varjusurma. Res Publicat mäletate, olenevalt sünniaastast, võib-olla isegi paremini. Pärast seda selgus, et palja poliittehnoloogia peale võib partei püsti panna küll, aga pikka püsi tal olla ei pruugi.

Kõrtsijutust kaugemale

Üks asi on võimulolevaid parteisid sõimata ja kõrtsilauas kiruda, mis kõik valesti on, teine aga üles ehitada toimiv üle-eestiline struktuur, mis kannaks parteid nii riigikogu kui ka kohalikel valimistel. Rahulolematute õhin kipub tihtipeale sealkohas otsa saama, kus tuleb hakata vähe kuulsust ja au toovat igapäevast ülesehitustööd tegema. Millegi ärategemise ja sellega silmapaistmise rolli võtavad endale sageli hoopis teised tegelased kui alusmüüre laduvad töösipelgad.

Selles mõttes oleks uue partei loomise mõttega mängijatel lihtsam üle võtta mõni toimiv struktuur. Väikselt mõeldes näiteks rohelised. Suurelt mõeldes näiteks Reformierakond.

Emmanuel Macroni En Marche’i soov laieneda üle Euroopa kõnetab küll paljusid noori ja edumeelseid ettevõtjaid, kuid nende seas ei ole üksmeelt küsimuses, kes Eesti Macroni rolli välja kannaks ja missugune sõnum võiks tal siinses maanurgas olla. Nende 30-40aastaste pigem liberaalselt meelestatud ettevõtjate lapsed ei ole veel nii suured, et nad oma isadele-emadele mõistlikku nõu oskaksid anda. Aga kui juba oskavad, on tegelikult vaja kõnetada juba veel nooremaid. Pikaajalises perspektiivis.

Lõpuks, mis tahes sündivalt parteil – eeldusel, et ta osutub valimiskünnist ületavaks jõuks, mis oleks juba iseenesest väga kõva sõna – tuleb rinda pistma hakata kahe dinosaurusega: Kesk- ja Reformierakonnaga, kes on Eesti poliitmaastiku korraldanud selliseks, et ilma üheta kahest võimuliitu teha ei saa. Loomulikult ei pruugi see igavesti nii jääda. Rahvaliitu ja Koonderakonda mäletate?

Ka ei ole garantiid, et need, kellel näiteks viimatistel kohalikel või riigikogu valimistel eelistust ei olnud ja kes selle pärast valima ei läinud, kohe uut parteid eelistaksid. Protestihääli võib uus tulija alati noppida, aga ainult nende peal enamasti kaugele ei sõida.

Kui tunnete, et peab, tehke!

Ent peamine uue erakonna sünni juures on tugev emotsioon ja usk sellesse, et sellist parteid, nagu just meie tahame luua, on ka päriselt vaja. Äripäeval oleks ülimalt hea meel, kui sellist tahet ja usku leiduks, sest konkurents on Eesti parteimaastikule vägagi teretulnud. Toimetus rõõmustaks enim, kui uue partei loomisele paneksid õla alla noored liberaalse parempoolse maailmavaatega ettevõtjad. Siis oleks meil järgmistel riigikogu valimistel ehk kergem valimissoovitust anda.

Tehke ära, veel jõuab küll, kui hästi tahta. Lihtne pole, aga ei peagi ju olema.

Jaga lugu:
Hetkel kuum