Äripäeva tänane kaanelugu näitab, et kümnendik tööl käivatest inimestest ei saa hakkama selle rahaga, mis palgatööga sisse tuleb. Tüüpiline Ida-Euroopa, võiksime ohata. Kuigi idaeuroopalikus kontekstis on meil mõistagi hästi läinud.

Sellal kui kõigi väljaannete majandusveerud õpetavad, kes peaks järgmisel aastal tulumaksavaba miinimumi kasutama ja kes mitte, tuletab Äripäev meelde, et mitte riik ei ole see, kelle poole peaks sissetulekute suurendamise asjus vaatama.

Lisaväärtust loovad ikkagi ettevõtjad – ja see, kui hästi läheb palgasaajatel, sõltub ikkagi eelkõige ja peamiselt sellest, kuidas läheb ettevõtetel. See, kuidas läheb ettevõtetel, sõltub küll ositi tõepoolest ka riigist – kuivõrd riik loob seaduste abil keskkonna, milles ettevõtlus tegutseb –, aga kaugeltki mitte ainult. Maksud on olulised ja nende üle tasub vaielda. Suures plaanis ja pikaajalises vaates sõltub neist aga vähem, kui maksudebatte jälgides võiks eeldada. 

On rõõm märgata, et tänases kaaneloos sõna saavad ettevõtjad mõistavad seda täiel määral. Kõik algab sellest, et ettevõtted teevad õigeid asju ja müüvad neid õige hinna eest. Võimatu on aidata ettevõtjat, et ta müüks oma tooteid konkurentsivõimelisema hinnaga, tõdeb Toftani juht Marti Arula, tähelepanuväärselt eeskujulik palgamaksja. „Need, kellel ei tule hästi välja, peavad lihtsalt ärist ära minema, ja peale peavad tulema need, kellel tuleb paremini välja,“ sõnab ta. Valusad, kuid kuldsed sõnad. 

Osaliselt tegi riik siiski ka midagi ettevõtjate eest ära: tuleval aastal jõustuv maksuvaba viissada eurot on tõlgendatav kui madalapalgaliste palgatõus. Nimelt leevendab see samm mõnevõrra palgasurvet. Toimetuse meelest iseenesest ju mõistlik ja vajalik meede, kuigi piiri oleks võinud panna ka madalamale, et koormus riigieelarvele nii ränk ei oleks. Küsitavaks jääb ikkagi, miks peaks riik kaudselt asuma nende ettevõtjate poolele, kas madalaid palku maksavad – toimetusele meeldiks märksa enam, kui soositud oleks kõrgema palgaga töökohtade loomine. Sotsiaalmaksu laest aga ei tahtnud midagi kuulda ei eelmine ega praegune valitsus. 

Fontese analüütik Ilmar Põhjala peab võimalikuks, et tulev aasta osutub tänu tulumaksuvaba miinimumi suurenemisele väiksemat palka maksvatele ettevõtetele armuajaks: tööandja on natukeseks ajaks palga tõstmise survest vabanenud, aga inflatsioon ei ole veel jõudnud kogu kätte jäävat raha ära süüa. Mõnes mõttes on see madalat palka maksvate ettevõtete probleemide edasilükkamine: need ettevõtted, kes pole ikka veel mõistnud, et madalapalgalisuse konkurentsieelise aeg on möödas, peavad pillid kotti panema varem või hiljem.

Teisest küljest ei toimu ükski muudatus suures pildis üleöö ning see kehtib ka ettevõtete palgamaksmise suutlikkuse kohta. Iga ettevõte ei saa otsustada, et äri läheb halvasti, aga kõrget palka maksame ikka – siis on mäng kiirelt otsas. 

Võitlus töökäte ja võimekate ajude pärast on palku kohati tõstnud niigi kiiremini, kui see makromajandusele tervislik oleks – selle teadmise meeles püsimise eest hoolitseb liigutava järjekindlusega keskpank. Ent küllap teavad ka Eesti Panga targad pead, et palku – mis on kulurida – tõstavad ettevõtjad enamjaolt ikka siis, kui selle järele ka päriselt vajadus on ning tootlikkuse numbrid lubavad.