Arvamus: Eesti rahvusliku kapitali surm

Eesti rahvuslik kapital on hell teema ning enamik ettevõtjaid ja poliitikuid väldivad avalikult seda kõneainet.

Rene Kuuskmann

Ettevõtted, kelle eksistents on turul oluline turuosa, käibe suuruse või muu parameetri alusel, vajavad reeglina nii kapitali kui ka laenuvõimendust. Ilmselgelt poleks Pant iial oma rahaga suutnud laevu osta ega Sõõrumaa Rotermanni kvartalit korda teha.

Paraku jäävad 75% laenuotsustest Eesti omanike ettevõtteile tulevikus väljastamata. Enamik laenudest on 15 aasta jooksul antud mingil määral korporatiivse tutvuse kaudu. Nt Eesti Ühispank - Hanschmidt ja Infotar; sajad juhtumid, kus mingi fondi- või pangategelase endise kolleegi või tuttava ettevõtliku naabri ärisse paigutati kapitali enda mõjutatavaist vahendeist.

Eesti avalik arvamus kipub siin nägema ainult negatiivset või lausa kriminaalset. Kas tõesti Eesti avalikkus arvab, et muu maailm töötab teisiti? Kas Rootsi, kus Wallenbergide suguvõsa (ka SEB sisuline omanik) kontrollib Investor AB kaudu 30% Rootsi rahva koguproduktist, lahendab enda mõne ettevõtte finantseerimist SEB pangas kuidagi objektiivselt? Kes nii arvab, on diletant. Rootsi laevandusettevõte saab iga kell parematel tingimustel laenu kui Eesti sama ala ettevõte, isegi kui teoreetilised majanduslikud parameetrid oleksid võrdsed.

Euroopasse kuulumine ei tähenda automaatselt rahvuslike majanduslike huvide keeldu. Näiteks Soomes on riigi või huvigruppide loodud ja firmadele suunatud erifondid, mis pakuvad kapitali nimelt Soome kodanike osalusega, Soome töökohti loovaile ettevõtteile - Finnfund, Sitra, Finnvera, Finnpro jt (bilansimaht pea pool triljonit Eesti krooni). Eks proovige, tehke Soome ettevõttega sarnane ettevõte ja vaadake, kumb saab laenu!

Kuigi Hansapank ja Ühispank müüdi aastaid tagasi, tunnetab Eesti majandus selle mõju alles nüüd - nii kaua võttis rootslastel aega eestlastest fondi- ja pangajuhtidest vabanemine, võimule ja mentaliteedile omaniku näo ja teo vormimine.

Eesti ajakirjandus on korraldanud meeletuid rünnakuid pensioni- jt fondide juhtidele, kui nood on tühised, seadusega lubatud mahud investeerinud kodumaistesse firmadesse. Kui ka osa rahast läheks kaduma, on see raha ikkagi kulutatud Eesti riigis. Vaevalt meeldiks kellelegi see, kui fondijuht/pangajuht peaks investeerima ettevõtteisse, millest pole iial midagi kuulda olnud? Vaevalt tulemus parem oleks.

Miks eestlane rõõmustab, kui ebaõnnestunud või skandaali on sattunud teine eestlane? Skandinaavlane näeb kahtlasi ärimehi ikka reeglina naabermaa ettevõtjate hulgas. Miks ei pea eestlased peenikest naeru selle üle, kui näiteks hiljuti avalikkuse tähelepanu keskmesse sattunud Luottotalo Fenno OY on juba viis aastat koorinud soomlastelt kõrgeid intresse ja teinud seda Eesti rahvusliku kapitaliga, mille intresse on makstud Eestisse viie aastaga enam kui 100 miljonit krooni. See on ilmselt arvestatav panus jooksevkontole.

Kui Eestis ei sünni mõne Eesti osalusega panga või investeerimisettevõtte ümber küllalt suurt solidaarsust ja kapitali kumuleerimist, kannavad meie läänenaabrid hoolt, et meie ostujõu tase saavutab täpselt nii suure võimsuse, et suudame endale 30aastase järelmaksuga osta eluaseme (Lasnamäe tänase variandi - küprokkarbi), tasudes teise riigi kapitalile intressi, osta Saksa autosid ja Hollandi toitu.

Ilma rahvusliku kapitalita ei sünni Eestisse mingeid konkurentsivõimelisi ettevõtteid ega teenuseid, mis aitaks tarbimisest ülejääval rahvuslikul varandusel akumuleeruda.

Arvamus: Eesti rahvusliku kapitali surm

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised