Eugen Veges • 18 juuli 2010

Eesti ühiskond ei austa vanavanemaid

Kahe poja ja ühe tütre isana tunnen, et minu kvantitatiivne panus järeltulevasse põlvkonda oleks pidanud suurem olema. Nüüdne vigade parandus toimuks juba lastelaste arvel. Kahe aastaga viiekordseks vanaisaks saamist kogevad vähesed. Tunnen uhkust, et olen üks nendest. Ent laskusin sellega ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanaisa staatusesse.

Kaks tundmust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste” hulka kuulumise pärast. Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamise, vaid allakäiguga. Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas – raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel.

Kümmekond aastat on jäänud väljateenitud pensionini. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju enam ei vajagi.Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.

Olin selliseid tendentse ühiskonnas justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus võimaldab nüüd täita vanaisa rolli. Kahjutundega mõtlen eakaaslastest, kel puudub selleks võimalus.

Nauditavam aastaaeg on kevad, mil loodusseadused muutuvad mõistetavamaks. Siirus ja innukus, millega uue generatsiooni eest metsikus looduses kevaditi hoolitsetakse, on kadestamist väärt. Inimloomus vajaks samadel alustel toimivat elukeskkonda.

Olen õnnelik, et mul on võimalik vaatamata ühiskonnakorralduses loodud takistustele nautida pikemat kevadet – panustada lastelaste sirgumisse. Nii imelik kui see ka lugejale ei tundu, naudingut leian isegi mähkmete vahetamisest. Vaatamata kunagi omandatud, kuid nüüdseks ununenud lalinakeelele mõistan, et nauding on vastastikune. Tunnen end osakesena loodusest.

Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikkust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted aga vajaksid korrastamist, on mõistetamatu.

Veelgi kurioossem – riigieelarvelised kulude vähenemise asemel need kasvavad. Saldo jääb negatiivseks nii emotsionaalsest kui ratsionaalsest küljest vaadates. Näilise rahalise kokkuhoiu asemel kulud ühiskonnas hoopiski kasvavad.

Töövõimetuspensioni ja toimetulekutoetuste saajate arv kasvab, eskaleeruvad väljaminekud tervishoius. Kulutused lasteaiakohtadele, kuritegevuse ohjamisele, haridusele kasvavad samuti. Otseste ja kaudsete kasvavate kulutuste jada, mis kaasneb pensioniea tõusuga, võib jätkata, kuid sel pole mõtet. Niigi peaks selge olema, et oodatud tulemust (riigi kulude vähenemist) sellele ei järgne.

Loodusseadustel põhinevate otsuste ratsionaalsuses ei tasu kahelda, nende lihvimisele on kulunud aastatuhandeid. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.

Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui austaksime enam loodusseadusi, kui ühiskonnakorraldust muutuks mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla... ehk vaid imetava ema kallistused.

Hetkel kuum