Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pakendite isekogumine osutub pettekujutluseks
Pakendiseaduse mõtte kohaselt saab pakendiettevõtja korraldada oma pakendite kogumise ilma tootjavastusorganisatsioonita. Sellisel juhul peavad kokku olema kogutud konkreetse ettevõtja pakendid, mida ilma jäätmeloata ettevõtja saab teha ainult tegutsemiskohas, kirjutab Eesti Pakendiringluse juhatuse esimees Aivo Kangus.
Et oma pakendeid mujalt koguda, peab ettevõtja esmalt olema veendunud, et tegemist ei ole suvalise samalaadse pakendimassiga. Praktikas lähevad muidugi kõik samalaadsed pakendid ühte kogumisvahendisse, mõned poed jagavad pappkaste tarbijatele kaupade kojuviimiseks. Seega on teiste ettevõtjate pakendimaterjalide lahuskogumine pakendi omanike kaupa jäätmevaldajate ruumikitsikuse pärast sama hästi kui teostamatu. Erandiks korduvkasutuses ringlevad kastid ja alused. Pakendid kogutakse ühtse massina kõikjalt Eestist taaskasutusorganisatsiooni kaudu. Viimasel on seadusest tulenev üleriigiline kogumisvõrk, mis tasuta kasutatav kõigile Eesti elanikele.
Mai alguse pakendiseminaril paljastusid mitmed juhtumid, kus Ragn-Sells on pakkunud teenusena konkreetse pakendiettevõtja pakendite individuaalkogumist, väljastades selleks aktsiisivabastuseks taaskasutamise kinnituse. Süsteemi “nutikus” seisneb selles, et kinnitus pakendite kogumise kohta peidetakse samaaegselt tootjavastutusorganisatsiooniga (TVO) lepingu sõlminud pakendimassi sisse. Nagu maksuameti esindaja tunnistas, ei ole nemad tulnud selle peale, et pakendiettevõtja ei ole lepingut sõlmides TVOga koguste asjus kohustusi üle andnud ega neid ka ise kogunud.
Seaduses nõutud oma (veo-)pakendite eristamine tootja kaupa või tarbijatelt eraldi brändide kaupa pakendite tagasikogumine ja tarbijate sellest teavitamine ei vääri “isekoguja teenusepakkuja” vaeva. Kuidas muidu käsitleda juhtumeid, kus pakendiettevõtja ostab jäätmefirmalt “kogumisteenust” 50% turule lastud veopakendi massist, kui füüsiliselt on konkreetse pakendiettevõtja pakendid 80% ulatuses kogunud teised TVOd. Ainsaks võimaluseks pakendimaterjalidele ligi saada oleks need varastada koos sarnaste pressitud materjalidega ligi sajast tekkekohast üle Eesti. Teadaolevalt pole selleni laskutud. Seminaril toodi näiteid, et Ragn-Sellsi “isekogumise teenus” oli 2–20 korda odavam võrreldes pakendiseaduses sätestatud üle-eestilise kogumisviisi kuludega. Kas teised jäätmekäitlejad on tõesti saamatud pakendimaterjalide kogumisel või on teenuse osutamiseks vaja midagi rohkemat kui printer ning Ragn-Sellsi kliendibaas?