ÄP: hea küll, aga paha ka

Vastuargumendina ette toodav tõsiasi, et riigieelarves tuleb saamata jäävale tulule uus kate leida, on kergesti ümberlükatav: tervise­spordi pealt makstav erisoodustusmaks on riigieelarves nii marginaalse tähtsusega, et selle üle ei peeta isegi eraldi arvet. Küll aga on õigus minister Jürgen Ligil, kes viitab, et maksu osalisest kaotamisest võidaksid eelkõige spordiklubid – tervisejooksjad, suusatajad, matkajad ja kepikõndijad ei saaks midagi. Need ühiskonnakihid, kes küll tervise­sporti harrastavad, aga klubide teenuseid vähe kasutavad, on aga päris suured: töötud, pensionärid, tudendid, vähem kindlustatud perede lapsed.

Võibki väita, et need, kes ennast liigutada tahavad, teevad seda tegelikult niigi. Ka ilma spordiklubis käimata. Ka tööandjad, kes oma töötajate tervislikke eluviise soosivad, on selleks praegusegi ikka võimalusi leidnud, küsimus on tahtmises. Mõningad tervisekulutused on maksuvabad ka praegu ning neid kasutatakse. Eelkõige sõltub sportlikkust soosiv hoiak organisatsiooni väärtushinnangutest, mida maksumuudatus ei pruugi muuta.

Raske on ka mõistlikku kohta tõmmata piiri, kus algab sport ja lõpeb meelelahutus. Asja absurdini viies võiks ju maksuvabu arveid esitada ka põhjendusega, et positiivne emotsioon on tervise pant ning seetõttu sobivad nimistusse ka langevarju- või benjihüpped, aroomi- ja ihtüoteraapia ning piima- ja šokolaadivannid. Süsteemi kuritarvitamist ja skeemitamist ei pruugi plaanitav seadusemuudatus vähendada, vaid võib hoopis suurendada. On oht, et senised konverentsid ja seminarid hakkavad paberil kajastuma spordiüritustena. Ka ei pruugi ettevõte erisoodustusmaksu osalisest kaotamisest saadavat tulu töötajate tervise parandamisse suunata, vaid võib selle kasumisse kanda. Sellisel juhul ei täidaks muudatus lihtsalt eesmärki.  

Autor: 1185-aripaev