Advokaat: asutamispiirang toetab maa-apteeke

Ettevõtlusvabaduse asetamine kõrgemale isikute tervisest on pehmelt öeldes kummaline. Seda eriti, kui meenutada, et riigikohus on 2007. aastal juba teemat lahanud ning leidnud, et piirangute vastuolu põhiseadusega puudub.

Järske pöördeid tervishoiualal on lubamatu teha ilma igakülgse eelneva analüüsita. Vaja on veenduda, et muudatuse plussid ka miinused üles kaaluvad. Maa-apteekide säilimise kindlustamise reaalseid alternatiive pole keegi välja pakkunud. Selge on aga nii palju, et maal uusi apteeke ei teki seni, kuni nende juurdehindlused ei tõuse. Kõik ülejäänu on rahvale puru silma ajamine.

Maa-apteekide nõrgenemise põhjus, miks mõnedki neist on suletud, on olnud liiga madal juurdehindlus ning apteekide varasem kuhjumine linnades. Tahame euroopalikku kvaliteeti ruumide, sortimendi, personali teeninduse osas, aga seda eestiliku hinnaga. Ja tegelikult ei saa apteegid isegi seaduses ette nähtud tasu, vaid valitsus kehtestas seadusest madalama juurdehindluse. Madalate sissetulekute kiuste on asutamispiirangud täna ainus meede, mis pidurdab maa-apteekide hääbumist. Põhjus – see takistab proviisorite üleostmist linna ketiapteekide poolt. Nii lihtne see ongi. Seepärast on analoogsed asutamispiirangud kasutusel enamikes EL riikides.

Juba on kõlanud mitmed asutamispiirangute pseudoalternatiivid. Esiteks ravimite müügi andmine maal perearstidele. Õnneks on arstkonnal jätkunud siiani kainet mõistust, et ise olla selle ettepaneku vastu. Apteegid ongi loodud selleks, et lahutada ravimite väljakirjutaja ja müüja ning tagada erapooletus. Teiseks, soov suunata ravimid tavapoodidesse müüki. Tegemist on linnainimese mugavuse küsimusega, kust saada peavalurohtu. Külamees ei hakkagi peavalu pärast kuhugi minema, küll on tal vaja elutähtsaid retseptiravimeid.

Tegelikkuses on apteekide asutamispiirang linnades kõige odavam meede tagada maa-apteekide ellujäämine. Ei pea pikalt mõtlema, kumb väärtus on olulisem – ettevõtlusvabadus või maaelanike tervise kaitse.