Marge Väikenurm • 19. detsember 2015 kell 6:30

Õppinud ratsionalist Reet Aus

Jooga on õpetanud Reedale rahulikku meelt ning teda on keeruline endast välja viia.  Foto: Eiko Kink

Firma Aus Design omanik, tunnustatud disainer Reet Aus väldib äris emotsioone ja on õppinud ebavajalikust loobudes eesmärgi poole teed rajama.

Äärmiselt rahuliku loomu, kuid terava huumorimeelega Reedast ei õhku grammigi klantsglamuuri. Mustas kampsunis ja enda disainitud vaba lõikega teksades ning loomulik Reet istub vanalinna väikese stuudio diivanil ja räägib ettevõtlusest, samal ajal, kui kaks töötajat lõikeid sätivad ning kolmas arvuti taga ja telefoni teel asju ajab, kirjutab 18. detsembril ilmuv Äripäeva ajakiri Gentleman.

“Meil on tohutu edukultus. Kõik peab esimesel korral õnnestuma, aga ükski asi ei saa esimesel korral õnnestuda. Koba peale võib õnnestuda, aga üldiselt mitte. Laps ei õpi ka esimese sammuga kõndima. See on protsess, see võtab aega,” räägib Reet Aus ja lisab, et inimesed loobuvad liiga kergelt. “Poetakse urgu ja lüüakse käega. Pigem võiks vaadata, et kuidas asi toimima saada. Uudishimu on ju edasiviiv nähtus.”

Suvel 20 Põhja-Euroopa olulisema naisettevõtja hulka valitud Reeda sõnul on huvitav, kuidas tema tööd tõlgendatakse. “Vaatasin, et huvitav, kuhu mind asetatakse, keegi näeb mind ärinaisena,” ütleb Reet, kes alustas oma teekonda, tehes seda, mis talle endale kõige rohkem meeldib.

Tunnustused meeldivad tallegi, kuid igapäevaelu nad ei muuda. “Kõik vajavad seda, kuigi mina võib-olla vähem kui paljud teised, sest motivatsioon on mujal. Mõtlen rohkem protsessile kui tulemusele. Näen kogu aeg kolme-viie aasta visiooni silme ees. Muidu on raske rada sättida. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et tegelen millegi ebaolulisega, aga see on ebaoluline lühemas, mitte pikemas perspektiivis,” arutleb Reet.

Reet Aus

Reet Aus on sündinud 26. juulil 1974. aastal

Õppinud Eesti Kunstiakadeemias

2011 doktorikraad, doktoritöö teemal: "Trash to Trend - Upcycling in Fashion Design”

2002 magistrikraad, kunsti erialal moekunstis, cum laude

1997 bakalaureus moekunsti erialal, kiitus

Peres kasvab tütar ja kaks poega

Vanus lisab tõsiseltvõetavust

Kuigi Reet ei ole ettevõtjana lapsekingades, satub ta siiski silmitsi pärimistega, kuidas naisena meeste maailmas hakkama saab.

“Kui vaatan nooremat generatsiooni, siis neil, alla 30 eluaasta absoluutselt seda teemat ei ole. Minu käest on ikka küsitud, et kuidas tunned ennast selles tough’is meestemaailmas? Eks see ikka tõuseb vahel päevakorda, aga ma olen karastunud,” räägib Reet. “Mingil põhjusel arvatakse, et naised on emotsionaalsemad ja mehed on ratsionaalsed. Oma olemuselt olen mina näiteks üsna ratsionaalne. Eks tänu sellele saan üldiselt igasuguste tüüpidega hakkama ja keeldun selle mänguga kaasa minemast. Inimene on kõigepealt ikka inimene, siis on mees või naine.”

Tolerantsus ja viisakus on tema sõnul professionaalses suhtluses peamine nõue, mida täita. Ta ise jälgib pidevalt, et ei läheks töösuhetes isiklikuks.“Eeldan teistelt sama. Ja lähtun võrdsuse printsiibist. Päike paistab meie kõigi peale ikka ühte moodi ja sama palju... Ei ole tõsiseltvõetav, kui keegi arvab, et on seepärast parem, sest on mees või naine või kui ta nahk on teist värvi. Kui keegi väga selgelt oma suhtumist väljendab, mis võib meie koostööd mõjutada, siis väga tihti katkestan selle. Õnneks juhtub seda järjest vähem,” näitab tema kogemus. Samas tõdeb Reet, et ebatolerantsi on ajas kindlasti vähemaks jäänud. “Võib-olla aitab kaasa, et olen küpsemaks saanud ja panen ise seda suhtumist vähem tähele.”

Naiste ja meeste vaheline palgalõhe Eestis on Reeda hinnangul absurdne. Ning on arusaamatu, et meil on vastutavatel kohtadel vähe naisi. Samuti on vale hoiak naisi meestest vähem kaasata. “Naiste hulgas on väga palju kõrgelt haritud professionaale, kes jäävad seepärast kõrvale, et meie ühiskonnas on nii välja kujunenud,” sõnab Reet ja võrdleb Eestit Skandinaavia maadega, kus juba ammu ei oodata naistelt allaheitlikkust.Reet on meeskondasid kokku pannes hoidnud silma peal, et nendes oleks mehi ja naisi võrdselt. “Tihtipeale satun olukordadesse, kus mu ümber on vaid mehed, kuid püüan ise teisiti teha,” selgitab Reet.

Reastatud ühena 20st Põhja-Euroopa olulisematest naisettevõtjatest (Nordic Business Report 2015)

TOP 3 Euroopa Keskkonnasõbralik Ettevõte (2014)

Aasta naine (BPW Estonia 2014)

Silmapaistev noor eestlane (TOYP Estonia 2014)

Keskkonnasõbralik ettevõte (Keskkonnaministeerium 2013)

Kodanikuühiskonna aasta ettevõtja (Vabaühenduste Liit 2013)

Ajakirja Anne ja Stiil aasta naine (2013)

Moemootor (2009)

Natalie Mei nimeline teatrikunsti aastapreemia (2007)

Eesti teatripreemia (2006)

Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2004)

Väike Nõel (2003)

Vaba hing armastab riskida

Esimese ettevõtte lõi Reet juba kooliajal, palgatööd ei ole ta kunagi eesmärgiks pidanud ja on seda isegi teadlikult vältinud. “Teen mitut asja korraga ja tänu sellele olen ka üsna kiire. Mulle meeldib vabadus ja riskida. Mulle meeldib, et ma ei tea, mis täpselt nurga taga on. See hoiab mind ärksana,” lausub Reet.

Disaini alal on Eesti Reeda hinnangul kujunenud allhankemaaks, kuigi võiks tunduvalt kõrgemalt lennata. Võiks arendada oma kvaliteettooteid, panustada oma väiksusega ja olla tugev jätkusuutliku disaini maa. “Oleme jätnud palju potentsiaali kasutamata. Neid, kes viitsivad asju teha nii nagu mina, on väga vähe: arendada aastaid ilma töötasuta asja, sest lihtsalt on huvi selle vastu.”

Kui miski muutub vastumeelseks, siis tuleb vaadata, miks nii on, ja tegeleda sellega, sest Reeda arvates ei ole inimese tunnetes süüdi midagi välispidist. Sissepoole vaatamist on talle aastate jooksul õpetanud Kriya jooga praktiseerimine. Tänu sellele on ta rahulikum ning teda on keeruline endast välja viia. “Viljelen teadveloleku praktikat. Teadvustad kõike endas ja enda ümber toimuvat. Kui kerkib mingi emotsioon, siis mul on tehnika, mis võimaldab sellest vabaneda. Kui on sundmõtted või keerulised mõttekonstruktsioonid, siis oskan neid lahendada. Põhilised takistused on sisemised. Kui kaovad sisemised takistused, kaovad ka välised,” kirjeldab Reet.

“Selleks peab olema õpetaja. Ise on väga raske välja mõelda, kuidas seda teha. Kui hakkad sisemaailmaga tegelema, siis esimene pilt, mida näed, ei ole kõige ilusam. Tööd on palju,” ütleb Reet, kellel võttis sisemise rahu saavutamine aastaid. “Kui ühel hetkel hakkab pilt selgemaks minema, siis on kirjeldamatult hea tunne. Jalad lähevad maha ja näed asju selgelt. Hirmu ei ole. Tead, mida ja milleks teed. Autasu tehtud töö eest on päris korralik.”

Disainer Reet Ausil on jalad alati maas.  Foto: Eiko Kink

Juhib oma paati ise

Anu Lensment, kolleeg ja sõber

Reet on erakordselt sihikindel otsus=tegu tüüpi inimene. Võtab eesmärgi, kui utoopiline see kõrvaltvaatajatele ka ei tunduks ja hakkab selle poole liikuma sprinteri stardikiiruse ning maratoonari sitkusega.

Ta ei vaja oma tegemisteks pealtnäha erilist ettevalmistuse ja inspiratsioonikogumise aega. Sel ajal, kui teine otsib või ootab õiget hetke, võtab ta lihtsalt pliiatsi ja teeb selle vajaliku kostüümikavandi ära. Ta avab meilikasti ja kirjutab maailma suurkorporatsiooni juhile mõeldud kirja lihtsalt ära. Kui ta hakkaks “õiget” hetke ootama, nagu teevad paljud, siis ei jõuaks ta ära teha kõike seda, millega ta praegu suurepäraselt hakkama saab, alates kolme lapse kasvatamisest kuni globaalse rõivatööstuse raputamiseni.

Ka on tal eriline anne leida oma paati inimesi, kes on nõus temaga koos eesmärkide poole püüdlemiseks meeletult tööd rabama isegi siis, kui see on vabatahtlik ja kohest (või üldse) kasu ei too.Kõik need saavutused ei ole tulnud aga iseenesest, vaid selle taga on olnud teekond katsetamiste ja otsingutega. Reet on omandanud tehnikad, kuidas emotsioonidega toime tulla ja kuidas mitte lasta oma elu neil juhtida. Ja tundub, et see on tema üks põhilisi salarelvi.

Tagasilööki tuleb näha võimalusena

Reet on tänu joogale oma töös efektiivsem – ei raiska aega emotsioneerimisele ja “mingisuguse jama peale,” olles kordades efektiivsem kui kümme aastat tagasi. Ikka ebaõnnestub midagi, iga päev läheb midagi teisiti. Tagasilööke on kogu aeg, aga neid tuleks Reeda meelest võtta võimalusena.

“Teen uuesti. Ei õnnestu, proovin uuesti. Ei õnnestu, proovin jälle. Iga kord üritan leida uut nurka ja lõpuks õnnestub. Inimesed tihtipeale kohkuvad esimese tagasilöögi peale ja viskavad asja nurka. Seda pole mõtet teha. Uuesti proovides sünnib professionaalsus, lihvid mingit omadust nii kaua, kuni see on briljantne,” õpetab Reet ja lisab kohe, et siiski ei saa kõigest kõike teada. “Kui on vaja logo kujundada, pöördun parima graafilise disaineri poole. Kui on vaja korralikke lõikeid teha, ei hakka ma nendega üksi pusima, kuigi olen koolis seda õppinud. Palkan parima tehnilise disaineri ja usaldan teda 100%.”

Reeda tugev külg on disainimine, ka meeldib talle tootearendusprotsess. Reet armastab probleemide ülesleidmist ja nende lahendamist. Ka igapäevaelu püüab ta lihtsana hoida, näiteks keerlevad tema tegemised Tallinna vanalinna ümber. Ta ise nimetab seda ratsionaalseks ja mugavaks üheksa aastat tagasi tehtud otsuseks.

“Elan vanalinnas, laste koolid on vanalinnas, siin on minu stuudio, Linnateater ja kunstiakadeemia, kus töötan. Olen argielu disaininud nii, et kõik on käe-jala juures, et ma ei peaks kulutama aega autos istumisele,” räägib Reet, kes elas varem Nõmmel, kuid sel ajal tegi ta väga palju tööd kodus. “Elutempo oli teistsugune, aga sellest hetkest, kui oli vaja hakata last kooli viima, siis pärast kahte nädalat sain aru, et see on mõttetu ajakulutamine.”

Peaaegu 20 aastat moedisainerina tegutsenud Reet Aus tegi doktoritöö “Trash to Trend - Using Upcycling in Fashion Design,” millest kasvas välja upcycling disainereid ühendav kogukond Trash to Trend. Väärtustav taaskasutus võimaldab tootmises tekkiv jääkmaterjal disaini abil tagasi tootmisse suunata, vähendades nii tööstuse keskkonnamõju.

Aastast 2012 on Reet Aus teinud koostööd Bangladeshi suurima rõivatootja Beximcoga. Nad on loonud tootmisprotsessi, mis rakendab upcycling põhimõtteid suurtootmises, kasvatades tootmise efektiivsust ja vähendades keskkonnamõjusid. Iga selliselt toodetud rõivaesemega on kulutatud keskmiselt 70% vähem vett ja 88% vähem energiat võrreldes sarnase tavatootega.2014. aasta lõpus sertifitseeriti Beximcos Reet Ausi upcycling-meetodit kasutav tootmisliin Upmade sertifikaadiga.

Kollektsiooni tootmisel on oluline, et Beximco on Aasia rõivatootjate hulgas eesrinnas nii töötingimuste, palgataseme kui ka sotsiaalsete garantiide osas, olles ILO (International Labour Organisation) liige.Reet Aus on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ning Tallinna Linnateatri peakunstnik.Allikas: www.reetaus.com

Huvi annab hoogu

Väärtustavat taaskasutust masstootmisesse tooval Reedal ei ole kunagi olnud unistust revolutsiooni teha, pigem on teda innustanud huvi, mis on teda ootamatult ka vastassuunda viinud.

“Kui doktoritööd tegin, oli mul enne seda väga pikk periood eelmise kollektsiooniga, kus reisisin kohutavalt palju. Samal ajal oli Tallinnas stuudio, kliendid, tegin uusi kollektsioone. Ühel hetkel sain aru, et pean doktoritöö valmis kirjutama,” kirjeldab ta ajajärku, mil jõudis selle tõdemuseni.“Tiirutamisega maandusin moemaailma tsüklis. Hommikul ärkad üles. Pariis? Ei ole. Kus ma olen? Londonis. Kõik linnad ja hotellid muutuvad ühesuguseks. Need, kes palju reisivad, teavad, mis tunne see on. Sain järsku aru, et olen kukkunud täpselt samasse rattasse, mille vastu võitlen,” räägib ta. “Nägin, kuidas see maailm toimib. Kõik on isiklike suhete peale ehitatud, kellega on vaja sõber olla. Hoolimata sellest, et tegin seda kõike oma eetilise kaubamärgiga, tundus mulle, et see ei ole see, mida teha tahan. Võtsin aja maha. Sain aru, et tahan aru saada, kuidas selle meetodiga, mida olen Euroopas väikeses mahus katsetanud… Kas seda on võimalik ka suurtootmises teha.”

 

Beximco tehases, kus valmivad Reeda upmade-tooted, tunneb ta end õiges kohas.  Foto: erakogu

Inimlikkuse ringis

Jätkusuutlikus disainis ei ole halastamatut tavamoetööstusele omast konkurentsi. “Meil on rohkem inimlikkust. Arvestad teiste inimeste ja ümbritsevaga. Tavamoetööstuses süüakse elusalt kõik, mis liigub.”

Reet, kes nüüdseks osaleb oma väikese tiimiga tänu otsekontaktidele suurlinnade moenädalatel, hakkas uurima, kuidas eri jäätmeliike tagasi tootmisesse tuua. “Mõtlesin, et lähen Berliini moenädalale kontseptsiooni näitama. Kuid hakkasime hoopis kollektsiooni kohe müüma. Sain aru, et olen ikka disainer. Väga lahe. Disainimisprotsess on väga mõnus. Kui ideest vormub lahe ese, siis on see väga hea tunne.”

Kui südametunnistus ei luba osta suurtootmisest turule paisatut, kuid rahakott on liiga õhuke, et eetiliselt valmistatut soetada, on Reeda meelest mõistlik maksta teise ringi kauba eest. Enamiku lasteriietest ostab ka tema teiselt ringilt. Üks lisapluss on, et nendest riietest on kemikaalid suures osas välja pestud. “Mu lapsed ei protesti, see on täiesti koduse kasvatuse küsimus. Kõige parem eeskuju oled oma käitumisega. Väga tobe oleks, kui siin istuksin, räägiksin ja siis läheksin ostaksin Zarast kotitäie asju.”

Eneseväljendus seljataga

Reet oli noorena riietumisel fantaasiarikas ja julge, näidates oma meelsust rõivaste kaudu.“Ameerikas olid sugulased, kes saatsid meile kaks Keni ja ühe Barbie. Kuna õde oli vanem, siis tema sai Barbie endale ja mina pidin meesnukuga leppima. Väga raske oli sellega leppida (Muigab kavalalt), aga mis mul üle jäi, nii et esimesi nukuriideid hakkasin hoopis meestele tegema.

Meestemoes on rohkem piire ja vähem mänguruumi. Seepärast paljud disainerid alustavadki naistemoest. Sest see on lihtsam. Kvaliteetne meesterõivas tahab süvenemist, materjali- ja detailitunnetust.

See oli enne kooli, äkki olin nelja-viieaastane, kui tegin vanatädi vanast kitlist nukule kleidi: ristkülik, peaauk oli sisse lõigatud, külgedelt kokku õmmeldud – täiesti zero waste toode. Hakkasin endale riideid õmblema 13aastaselt, sest riideid, mida tahtnuks kanda, polnud saada. Kahju, et mul ei ole sellest ajast pilte alles. Tegin ikka selliseid riideid et…

Mu ema on tekstiilikunstnik, tema kangastest tegin endale asju. Mäletan näiteks jakki, mille tegin tekist. Võtsin ka väga palju oma vanaisa ja isa vanu riideid. Värvisin neid ja tegin natuke ümber. Isa pulmavesti kandsin väga pikalt. Tol ajal oli meelsuse näitamine rõivastuse kaudu tunduvalt olulisem. Arvan, et seetõttu saangi praegu väga suvaliselt riides käia – eneseväljenduse rõivastuse abil tegin varases nooruses korralikult läbi.

Ameerikas elanud vanatädi riideid kannan siiani. Mitmeid kleite, pintsakuid ja seelikuid, mantleid, mis on üle 50 aasta vanad. Mu kõige pidulikum õhtukleit on 50ndatest pärit. Materjalid ja õmblus olid siis väga kvaliteetsed. Pole vajadust nendest loobuda.Tänaval kõndides näen juba kaugelt materjali ja kvaliteedi ära, tunnen selle 10 meetri kauguselt, isegi kaugemalt ära. Mõne tuttavaga kokku saades, kui tal midagi põnevat seljas on, ajan näpud põue. Ikka leian asju, mida pole enne näinud. Lahendusi, mille peale pole ise tulnud. Vajalik on erialane uudishimu.

Aga iga inimene käib täpselt nii riides, nagu tahab. Mõnel on sünnipäraselt parem stiilitaju kui teisel. See on normaalne, aga õpetatav. Ma ei käi kriitilise pilguga tänaval ringi, aga kui näen midagi lahedat, siis küll elavnen.”

Hetkel kuum