Sumberg tähtsustab juhtimist

Koos firma teise omaniku Andres Kogeriga oleme lõpetanud ühe keskkooli ja ülikooli. Kogemata suunati meid mõlemaid tööle Viljandi KEKi. Kui hakkasid tekkima kooperatiivid, tuli väliseestlane Lembit Soots Kanadast Eestisse ja soovis siin ehitada motellikompleksi. Soots otsis ehitajat ja sattus lõpuks Viljandi KEKi.

Viljandi KEKi töödejuhatajatele tegi juhtkond ettepaneku hakata ehitama motelli Tallinnas. Pakkumusega soostus Andres Koger, kes tegi ka mulle ettepaneku ühineda Peoleo motelli ehituseprojektiga. Kasulikum ja efektiivsem oli luua ehituseks kooperatiiv, mille omanikud olime meie Kogeriga. Ehituse peatöövõtja oli Viljandi KEK ja alltöövõtjaks meie. Töö õnnestus ja sellele järgnesid uued tellimused. Sootsi motellikompleks oli ajend, miks üldse ehitusfirma loodi. Alustasime kahekesi pluss viis ehitustöölist, nende arv kasvas iga kuuga.

Laulva revolutsiooni ajal õnnestus luua väga head suhted Rootsi ehitusettevõtjatega nende liitude kaudu. Nende kaudu saime viia kümme oma töölist Rootsi praktikale suurehitusfirmadesse. Rootsi erialaliit võttis meie töötajad abistamise ja õppe-eesmärgil sinna tööle.

Peale kogemuse ja oskuste saime teenitud tasu eest osta firma jaoks kvaliteetseid ja korralikke tööriistu.

1990. aastal ei osanud ma veel ette näha, et ehitusfirma niivõrd kasvama hakkab. Ma nägin, et pärast kommertskooli lõpetamist pole mul omandatud teadmistega mõtet minna väikesesse ehitusfirmasse. Tahtsin teha midagi tõsisemat.

Huvi hotellinduse vastu tekkis juba kooli ajal. Kommertskoolist kolmekuulisele Ameerika-praktikale minnes teadsin, et tagasi tulles lähen tööle Olümpiasse. Selline kokkulepe oli meil eelnevalt tollase direktori ja ülikoolikaaslase Andres Liinatiga.

Firma nimetati ümber seetõttu, et tekkis Koger & Sumbergi logo, millele saime häid hinnanguid ja mis müüs end hästi. Firma omanike nimede kasutamine logos oli sel ajal uudne ja üsna julge samm. Tegelikult ei kasutata seda praegugi eriti julgelt.

Firma loomise ajal olime Andres Kogeriga ainukesed aktsionärid, kuid pooleaastase tegevuse järel võtsime omale veel ühe vähemusaktsionäri Kalle Vigandi, kes on praegu firma ehitusdirektor. Temale kuulub 9% aktsiatest, meil Kogeriga on võrdselt 45,5% aktsiatest.

Iga aastaga suureneb firma kolm korda. 1993. aastal oli käive 20 miljonit krooni, 1994. aastal 60 miljonit ja 1995. aastaks plaanime 150 miljonit krooni. Tänaseks oleme jõudnud viie Eesti suurema ehitusfirma hulka.

Päris tahtmist pole olnud, kuid see võib veel tulla. Praegu pole selleks olnud vajadust. Kui käibed ja tegevus lähevad suureks, siis pole omanikuks olemine lihtne ja vajaduse korral tuleb sinna sekkuda ja aidata. Praegu olen huvitatud aktsionäriks olemisest ja ei soovi oma aktsiaid müüa.

Kogu Olümpia struktuuri ja tööjaotuse järgi pole minul olnud mingit võimalust kaasa rääkida ehitusfirmade valikul. Kogu investeeringute vajadus on kooskõlastatud Olümpia omanikega.

Minu rida on igapäevane operatiivne töö: majutus, toitlustus, turvalisus jne. Ma pole kunagi osa võtnud ühestki ehitusfirma valimise konkursist. Ehitusfirmade valik pole olnud kunagi juhuslik. Suuremate ümberehituste jaoks oleme alati välja kuulutanud konkursi.

Põhilised peatöövõtjad on olnud FCM, projektijuhtimisfirma ning Koger & Sumberg. Alltöövõtjaid on olnud väga palju. Viimaseid töid, restorani Elysée ning klubi Bonnie & Clyde remondi tegi Koger & Sumberg. Meie firma valiti ilmselt seetõttu, et hind ja kvaliteet sobisid tellijale. Olen kindel, et minu isik pole seda mõjutanud.

Seetõttu, et minu oma firma ehitab siinsamas hotellis, on mul tohutu vastutus ja see pole sugugi hea. Kui midagi on pahasti või valesti, siis tunnen end kuidagi süüdi olevat.

Vastutus ja murekoorem on suur, eriti kui minu osalusega ehitusfirma töötajad millegi vastu eksivad.

Mõnikord on selline tunne küll, et parem, kui nad siin üldse ei ehitaks, oleks lihtsam. Aga hea tunne on see, kui lõpuks firma tööga rahule jäädakse.

Uus põhikiri on praegu ettevalmistamisel. Kui see kinnitatakse, võib minust saada hotelli tegevdirektor. Andres Liinat jääb firma nõukogusse ja juhtima meie juhtimisfirmat. Mina jään tegelema siiski hotelli igapäevaste muredega. Liinat hakkab tegelema kõigi strateegiliste küsimustega: rekonstrueerimine, finantseerimine, hoone rendileandjaga suhtlemine jne. Mina jään juhtimisfirma esindajaks hotell Olümpias ja mina täidan kohustusi, mis on mulle juhtimis- ja töölepingus ette nähtud.

55% riik rahandusministeeriumi näol, 29% Baltic Republic Fund, umbes 10% Finest Hotel Group ja ligi 6% juhtimisfirma Inn Grupp, mille omanikud me Liinatiga oleme. Kuna Eesti seaduste kohaselt pole veel olemas juhtimisfirma nimetust, oleme ametlikult firma, kes pakub juhtimis- ja arendusteenust.

Praegu oleme esimene firma, kes Eestis sellist teenust pakub. Kuuldavasti on samalaadseid teenuseid pakkuvaid firmasid tekkimas veel. Täpselt neid nimetada ei sooviks, kuid võib öelda, et tegemist on tööstuse, kaubanduse ja meediaga.

Esimene lepingupartner oli ETK Hotellide AS, kellega sõlmiti Central hotelli arendamise ja juhtimise leping.

Peale Olümpia lepingu on sõlmimisel veel kolmas leping, mis ei puuduta Tallinna. Sellest lepingust on veel vara rääkida.

Kuna oleme oma lepingutega seotud ka konkurentsikeeluga, ei saa me päris kõigile oma teenust pakkuda. Ma arvan, et kõigile Tallinna suurematele hotellidele ühe juhtimisfirma tekkimine pole reaalne. See pole ka Olümpia omanike huvides.

Kui me näeme aga, et Eesti turg jääb väikeseks ja meil jääb jõudu üle, siis läheme Eestist välja.

Igasuguse majandustegevuse eesmärk on kasu. Ma ei eita ka seda, et meie isiklik eesmärk on saada rohkem tulu. Kuid lisaks soovime, et oleks süsteem meie töös. Soovime, et võimalikult vähe juhuslikke tegureid, kaasa arvatud poliitika, mõjutaks meie majandustegevust.