Valuutakoridor on halvanud eksporti
Ja kui aasta algul tõusis dollari kurss 5000 rublani, siis aasta lõpul jäi see pidama 4500 rubla juurde. See oli justkui selge märk rahanduse stabiliseerumisest ning lisaks suurenesid Venemaa keskpanga valuutavarud eelmise aastaga ühelt miljardilt dollarilt 13 miljardile.
Seetõttu otsustati pikendada valuutakoridori kehtivust 1996. aasta esimesel poolel ning kõikumisulatuseks määrati 4550--5150 rubla. Samas tekib küsimus, miks ikkagi antakse valuutakoridorile Venemaal nii vähe kiitvaid hinnanguid?
Esiteks tuleb ühiskonnal maksta rubla suhtelise stabiliseerimise eest küllalt suurt hinda. Venemaal on keelatud katta eelarvepuudujääki otsese rublaemissiooniga.
Siin on mingil määral mõju avaldanud Eesti rahanduspoliitika. Kuid erinevalt Eestist eelarvepuudujääk ei kadunud kuhugi. 1995. aasta keskel moodustas puudujääk ligi 3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja aasta lõpul juba 7 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Kuidas kasvav defitsiit kaetakse? Põhiliselt riiklike väärtpaberite ja hoiupanga uute obligatsioonide emissiooniga, mille aastaintress on sada ja enam protsenti. Ent mille arvel seda makstakse, kui riigiettevõtted ja makselaekumid ei taga niivõrd suurt tulu. Eks jällegi uute väärtpaberitega. Tahes-tahtmata tekib riiklik püramiid.
Oma osa etendab see, et kommertspankadel on väärtpaberitesse investeerimine muutunud tunduvalt tulusamaks kui valuutakurssidega mängimine.
Seepärast ongi pankade ja eraisikute dollarivarud kolinud üle keskpanga hoidlatesse. Kuid pankadelt ja inimestelt dollarite ostmiseks kasutati jällegi rublasid. Katteta emissiooni justkui ei oleks.
1995. aastal kasvas Venemaal rublamass keskmiselt seitse protsenti kuus. Umbes samapalju tõusid ka keskmiselt Venemaa tarbimishinnad.
Ühest küljest oleks rubla dollari suhtes nagu stabiilne, kuid teisest küljest lähenevad hinnad jõudsalt maailmaturu hindadele. 1995. aasta algul moodustasid Vene hinnad 40 protsenti ja aasta lõpul juba 60 protsenti USA hinnatasemest. Ja korteri ostmine ning bürooruumide rentimine on Moskvas kohati juba kallim kui New Yorgis.
Valuutakoridori teiseks mõjuks on sise- ja välismajanduse võimaluste ahenemine. Venemaa reformide uhkuseks on olnud pidevalt positiivne väliskaubanduskäive. 1995. aasta kümne kuuga oli Venemaa eksport 64,6 miljardit dollarit ja import 37 miljardit ehk vahe on aukartustäratav 27,6 miljardit.
Kuid juba aasta lõpul ilmnesid Venemaa väliskaubanduses ärevad tendentsid. Venemaa välismajandusministeeriumi andmetel kasvas Venemaa eksport esimeses kvartalis 37,3 protsenti, teises 20,7 ja kolmandas 14 protsenti, mis kokkuvõttes näitab kasvu selget aeglustumist. Import kasvas samal ajal esimeses kvartalis 10,8 protsenti, teises 18,4 ja kolmandas 32 protsenti.
Kui see tendents jätkub, hakkab ilmnema meile tuttav impordi domineerimine, kuid Venemaa puhul ei tingi seda mitte piiratud majanduslikud võimalused, vaid too paljukiidetud valuutakoridor.
Kui rauamaagi, söe ja elektrienergia rublahind tõusis kaks ja enamgi korda, siis muutus paljude ekspordiharude tegevus täiesti ebarentaabliks. Selle mõjul hakati siis esmakordselt valuutakoridori ja selle toetamise mehhanismide kontseptsiooni tõsisemalt kritiseerima.
Venemaa valitsus otsustas teha kompromisslahenduse -- tõsteti dollarikursi piirmäärasid, kaotati eksporditollid ning kehtestati ekspordi toetamise süsteem. Mil määral need suudavad parandada ekspordivõimalusi või neutraliseerida valuutakoridori halbu tagajärgi, seda näitab tulevik.