Kunagi elanikest tühjenema hakanud Tallinna vanalinn elab üle oma uut sündi. Kõikjal kopsitakse, klaasitakse, renditakse välja ning arendatakse. Endistest kingaparandustest saavad esinduskauplused.
Keskaegsetel ehitistel on oma head ja vead. Kui nõukogude ajal pidi vanalinna elanik leppima külma kraaniveega ja suitsu sisseajava ahiküttega, siis varakapitalistlikus Eestis ei ole olmeprobleemid enam üldsegi mingid porbleemid. Kui muidugi raha jätkub. Majade kapitaalehituslik seisukord annab enamasti silmad ette Tallinna «mägedele», kus naaberkorteris ei saa kõvasti rääkidagi, ilma et see läbi kostaks. Vanalinna paksude seinte ja tugevate lagedega hoonetes seda muret tavaliselt ei ole.
Ainus mure tundubki olevat raha. Kui keskaegses kvaliteedis elamispinna saab kätte 5000--6000 krooniga ruutmeetrilt, siis XX sajandi kodu mugavusteni jõudmiseks kulub tihti veel vähemalt samapalju. Kontori- ja kauplusepindade puhul kehtib vähemasti sama remondikulu number, mis spetsiifiliste projektide korral võib veelgi kõrgem olla. Lisaks võib krohvi alt paljastuda iidne fresko või mõni muinsuskaitsele suurt rõõmu valmistav arhitektuuriharuldus, mille konserveerimiseks vajalik (kohustuslik) lisakulutus ei pane õnnest hüüdma omanikku-finantseerijat.
Vaatamata hetke vastuoludele ja keskmisest kõvasti kõrgematele hindadele on vanalinna kinnisvaraturg kiiresti arenemas. Miljöö, mida ei ole võimalik kunstlikult luua, meelitab ligi jõukaid eluaseme soetajaid ning kauplusi-lõbustusasutusi tekib samuti hoogsalt juurde. Aastapäevad tagasi linnavalitsuse poolt välja hõigatud loosung «Vanalinn elamiseks» on teostumas eraviisiliselt finantsinitsiatiivil, kui välja arvata vähesed ametlikud esinduspinnad ja korterid.
Üheks eripäraks keskaegsete majade elluärkamisel on, et nendesse paigutatud raha ei kaota kindlasti oma väärtust, pigem teenib investeering hoopis juurde. Kui maaklerid üksmeelselt muigavad magamislinnajagude tüüpkorterites luksusliku remondi teostanute üle, siis kesklinnas tõstab korralik remont tihti korteri väärtust oluliselt. Veelgi rohkem on algselt paigutatud raha teoreetiliselt võimalik välja pigistada vanalinna remonditud korterit üürile andes -- aastatulusus ca 20% toob raha tagasi umbes viie aastaga, millele lisandub kinnisvara väärtuse tõus selle aja jooksul. Kindlasti sihitakse keskmise kodaniku mõistes luksuskortereid üürile pakkudes välismaalast või edukat pintsaklipslast, kelle jaoks Lasnamäe või isegi Mustamäe ei tule kõne alla
Paisuv turistidevoog ja kodumaine kasvav ostujõud on jaeäri muutnud tasuvaks ja üha suurejoonelisemaks. Esinduskauplused liiguvad vanalinna, kus klientide hulgad nädalalõppudel poode ummistavad. Magamislinnajagudes ei ole juba nende ehitamise ajast nimetamisväärselt elanike ostuhuvi rahuldavaid kaubanduskeskusi peale üksikute Univermag-tüüpi kaupluste, keldripoodide aeg on valdavalt juba minevik.
Tuiksoonteks on saanud Viru ja Harju tänav, uusi aktsente liinile vanalinn--kaubamaja asetab valmiv Stockmanni keskus. Suurtel büroodel on vanalinnas aga ebamugav. Mitmeid sadu ruutmeetreid kasutavad firmad on hädas parkimisega ja üldse transpordiga, sest vanalinna liiklusskeem pärineb veel ajast, mil liiguti hobustel.
Samuti on renditasu ühtlaselt kõrge, mis paneb firmajuhte teenitud kasumit suures osas rendiks makstes pead kratsima.
Ilmselt saab lähema aja tendentsiks vanalinna vaid nn kliendikeskuste jätmine/loomine ning firma põhiruumide hankimine odavamasse ja paremini ligipääsetavasse rajooni.
Ilmsed märgid diferentseerumisest on olemas -- tipprentidega Harju tänava Tallinna ärikeskuses seisavad osad ruumid tühjana, Viru 24 kaubamaja oli tänavatasemest kõrgemal plaanitud büroodeks, ent küsitud rendi juures ei leidunud piisavalt huvilisi.
Tallinna vanalinn on Eesti kinnisvaraturu üks kiiremini arenevaid piirkondi. Tema eripäraks ja suureks plussiks on ajalooline õhkkond, miinusteks omandireformilised segadused ning keskeltläbi ülisuur renoveerimisvajadus.
Nagu paar viimast aastat on näidanud, ei ole viimased probleemid määravad. Raha toob keskaegsetesse kvartalitesse uue elu.