Koolipink tahab vahetamist

Reinoja ei soovi näidata, milline nende koolilaud ja -tool välja näeb, viidates konkurentsile. Ta nendib vaid, et laua ja tooli konstrueerimisel kasutati koolidirektorite näpunäiteid. Tooli jalgade kuju peab takistama kõõlumist, lauaplaat ja tooli seljatugi peab olema lõhkumiskindel, loetleb Reinoja 1500 krooni maksvale õpilaskohale esitatavaid tingimusi.

«Me ei saa aga oma disainitud koolimööblit pakkuda, sest koolid ei suuda maksta,» nendib Reinoja samas. «Jääme ootama oma aega teadmisega, et kunagi hakkavad koolid masstoodangut niikuinii välja vahetama,» on ta optimistlik

Masstootjad valmistavad koolimööblit ainult siis, kui on laekunud rohkem tellimusi, peamiselt suvel ja varasügisel. Tootmises on paar-kolm varianti, uute mudelite loomisega tegeldakse vähe.

Äsjalõppenud sisustusmessil oli uue komplektiga väljas vaid AS Tootja.

Tootja tegevdirektori Toivo Raistiku sõnul hakkab see torukarkassil põhinev komplekt maksma paar-kolmsada krooni vähem kui põhitoodangus olev, Rootsi eeskuju järgi valmistatud tool ja täispuidust laud.

Marlekori peadisainer Maile Grünberg kinnitab, et nad tahavad asendada laua metalljalad painutatud vineerist jalgadega. «Selline laud peaks odavam tulema, sest metall on kallimaks läinud,» lisab ta.

Tarmeko mööblidirektor Tiit Sei nendib, et nemad toodavad metallkarkassil põhinevaid laudu-toole NSV Liidu aegse, veidi täiendatud projekti järgi.

Täna koolidel mööbli muretsemisel normatiive pole. Mööbli soetamiseks kulutatav summa sõltub kohaliku omavalitsuse eelarvest.