Ohtlik laen

Paar nädalat tagasi ilmus Äripäevas artikkel kohalike omavalitsuste laenuvõtmisest. Päev hiljem teatas rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant, et vastavalt valitsuse soovile peab ministeerium esitama kuu jooksul ettepanekud Eesti riigi laenuvõtmise kohta, sh ka kohalike omavalitsuste laenuvõtmist puudutades. Tänaseks pole selleteemalised paberid rahandusministeeriumi koridorides veel liikuma hakanud.

Ettepanekud peavad hõlmama konkreetseid piiranguid omavalitsustele. Sümpaatne on peaministri nõuniku Hardo Pajula mõte kehtestada kohalike omavalitsuste laenude kogusummale mingi piirmäär. On ju analoogne piirmäär, 75% aasta eelarvest, olemas ka Eesti riigi võetavate välislaenude kogumil.

Hetkel puudub Eestis asutus või institutsioon, kellel oleks täpne ülevaade, kui palju on omavalitsused raha laenanud. Eestis on 254 omavalitsusüksust, laenud võivad olla nii võlakirjadena kui ka otselaenudena pangast. Samuti on paljudel omavalitsustel juba ilmnenud probleeme riigi poolt neile edasi laenatud välislaenude intresside tasumisega. Kindlasti peab täpselt formuleerima omavalitsuste laenude garantiid, s.o mis teha siis, kui laenu ei jõutagi tagasi maksta.

Mis on omavalitsuste laenuvõtmises halba, liikudes mööda Eestit on ju rahavajadus silmaga nähtav. Lihtsustatud kujul esitades tekib praeguse laenuvõtmise jätkudes Eestis Euroopa Liidus soovitavast suurem finantsdefitsiit (üle 1% SKPst), lisaks muudele negatiivsetele asjaoludele (surve riigi eelarvele jne) väheneb sellega ka Eesti usaldusväärsus, pidurduvad välisinvesteeringud jne.

Oluline aspekt on siin ka Eesti vältimatu vajadus astuda n-ö peost suhu elamiselt säästmise teele. Ning säästupoliitikat peaks alustama eelkõige riigi keskvalitsusest ja kohalikest omavalitsustest.