14. aprill 1996
Jaga lugu:

Seadus kaitseb ka Lenini teoseid

Vastab Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Rasmus Kangropool

Kõik vanalinnas kavandatavad ehitustööd, mis puudutavad muinsuskaitse all olevaid objekte, tuleb kooskõlastada riigi muinsuskaitseametiga. Lisaks sellele on nõutav ka tavaline ehitusalane kooskõlastus Tallinna linnavalitsuselt. Selline kord on kestnud ligi üks aasta ja vanalinnale see kasuks ei ole tulnud.

1994. aastal valmistas riigi muinsuskaitseamet ette Tallinna vanalinna muinsuskaitseala uue põhimääruse, mille õiguskantsler õige varsti teiste seaduste hulgas ka põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutas.

Tallinna vanalinnas on täiesti võimalik n-ö Praha efekti kordumine. See Euroopa üks pärle on tänaseks modernse ehituse tagajärjel oma linnapildis palju kaotanud.

Et vältida millegi sellise kordumist Tallinnas, tuleks meil jõuda selgusele Tallinna vanalinna eheduse püsimist tagavates põhimõtetes. Täna, pärast kahe aasta möödumist muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest, midagi sellist meil veel ei ole.

Võimalikud tagajärjed aga ei ilmuta end kohe, vaid umbes 5--6 aasta pärast.

Täpselt vastata on väga raske, sest muinsuskaitseametite töötajatel puudub seniajani võimalus kontrollida kõigis vanalinna korterites ja majades tehtavaid töid. Kuid Tallinna muinsuskaitseameti hinnangul on ilma litsentsita ehitamine kahtlemata olemas.

Mingeid ühtseid põhimõtteid Tallinna vanalinnas ehitustegevuse reguleerimiseks praegu ei ole. Minu seisukoha järgi võiks vanalinnas elada rohkem inimesi, sest elu ise kaitseb kõike kõige paremini. Samuti oleks meeldiv näha vanalinnas rohkem suurte kaupluste asemel väiksemaid.

Tallinna vanalinn on Eesti ajaloolist kuuluvust Euroopasse kõige ilmekamalt näitav asitõend ja suhtuda tuleks temasse palju tõsisemalt kui praegu.

Muinsuskaitset tänases Eestis reguleerib 1994. aasta märtsis vastuvõetud muinsuskaitseseadus. Praegu, ligi kaks aastat hiljem võib julgelt väita, et see seadus on osutunud suuresti kasutamiskõlbmatuks.

Muinsuskaitse aluseks on kultuurimälestiste riiklikud nimekirjad, millesse riik kannab selle osa rahvuslikust mälust ehk kultuuripärandist, mis rahva arvates on kaitsmist väärt. Praegu kehtiv kultuurimälestiste riiklik nimekiri on kinnitatud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 346 1973. aastal.

Vastuvõetud muinsuskaitseseaduse järgi tehti uue nimekirja ettevalmistamine ülesandeks riigi muinsuskaitseametile, kusjuures ühe aasta jooksul. Senini uut nimekirja koostatud ei ole.

Sellise nimekirja alusel saaks lõpuks selguse nendest mälestistest, mis tänases Eestis kaitsmisele kuuluvad. Praegu kehtiva 1973. aasta nimekirja järgi kuuluvad Eesti riigi poolt kaitsmisele ka kõik Lenini, Johannes Lauristini, Kingissepa jt teosed.

Kui seadust täpselt järgida, siis tuleks vastutusele võtta ka Tallinnas endiste revolutsionääride ausammaste mahavõtjad.

Uute nimekirjade koostamine aitab välja selgitada, millises seisukorras on üks või teine kultuurimälestis. Samuti annab see ülevaate mälestiste korrashoiuks vajalikest rahasummadest.

Näiteks praegu ei tea keegi, palju läheb maksma Tallinna linnamüüri ja bastionide lõplik restaureerimine. Praegu me ei tea isegi kaitset vajavate mälestiste ligikaudsetki arvu.

Tallinna muinsuskaitseamet on seisukohal, et uute mälestiste kaitse alla võtmine on praeguses olukorras liigne luksus, mida Eesti riik endale lubada ei tohiks. Riik peab endale kõigepealt selgeks tegema enda majanduslikud võimalused.

Kui riik kutsub inimesi sõjaväkke, siis ta ei saa kõigepealt mehi kokku kutsuda ja pärast avastada, et pooltele sõduritele ei jätku varustust. Praegu tekitab uute mälestiste juurdevõtmine ainult suure illusiooni -- raha kõigi hooldamiseks niikuinii ei jätku. Esmalt tuleb korrastada olemasolevaid nimestikke.

Puudustest võiks veel esile tuua paragrahvi 22, mis keelab vallasmälestiste kasutamist algsel või muul otstarbel ilma muinsuskaitseameti loata. Lahtiseletatult keelab see seadus kirikus altari kasutamist altarina ja vaasi kasutamist vaasina ning need esemed tuleks seaduse järgi kohe seinalt maha võtta ja ära peita.

Vastavate kasutuslubade väljaandmisel puudub samuti igasugune mõte ning seda ei ole ka tehtud. Kuid seadus on mõeldud täitmiseks.

Samuti on tarbetu seaduses olev kinnismälestiste 50 meetri kaitsevööndi nõue. Selline nõue õigustab ennast maal üksiku kivikalme puhul, kuid näiteks Tallinna vanalinnas on ta absurdne. Näiteks Suurgildist 50 meetri kaugusele jääb 21 hoonet ning kõigi nende omanikega tuleb sõlmida kaitsevööndi lepingud -- kokku 211!

Selliseid kultuurimälestisi on Tallinnas igal sammul ja seadust järgides ulatuks lepingute kogusumma tuhandetesse. Ja ikkagi ei saa seadusest mööda minna.

Paragrahvi 39 järgi annab muinsuskaitseamet välja isegi lube, mis annavad õiguse mälestisi kahjustada. Loa puudumisel võib muinsuskaitseamet töö kaheks nädalaks peatada, pärast seda võib lõhkumist jätkata.

Käesolevaks aastaks eraldati riigieelarvest muinsuskaitseobjektidele 19 miljonit krooni. Et oleks võimalik töid teostada optimaalses mahus, peaks see summa olema 5 korda suurem.

Samuti ei tasuks liialt loota laialt reklaamitud Tallinna vanalinna vastuvõtmisest UNESCO maailmapärandi nimekirja. Lisaks aule toob see eelkõige kaasa ka kohustusi. Vanalinna kandmine sellesse nimekirja on pigem tunnustus sellele rahale ja jõupingutustele, mis Tallinna heaks tehtud on.

Jaga lugu:
Hetkel kuum