Leeli talu annab silmad ette
Kui 70aastane Lembit Soots kolm aastat tagasi isatallu naastes otsustas, et siin saab olema tema ülejäänud eluaastate tööpõld ja kodu, pidasid paljud teda arukaotanuks. Lembit jäi siiski oma otsuse juurde.
«See oli sellepärast, et ma tundsin kohustust vanemate talu taastada,» põhjendab ta. «Teiseks oli mul talupidamine tugevalt veres ning kolmandaks oli vaja Eestimaa põllumajandust üles ehitada.»
Tänu Sootsi innukusele on sotsialismiajast laastatud talukompleksist kerkinud uhke maakodu, mille kaunidus ja puhtus küllatulnute silmad suureks ajavad. Leeli talu põllud on ligi saja hektari ulatuses üles küntud ja ootavad seemet. Taluhoovi kaunistavad uhiuus viljakuivati 120 tonnile teraviljale, töökoda, ehitusmaterjalide kuur, kahe korteriga elamu taluteenijate jaoks ja vedelsõnniku bassein. Lehmalaudas asub 60 lüpsilehma ja teist samasuur noorkari. Talus peetakse ka 17 kana ja kaheksat põrsast.
Lembit Sootsi maailmakäsitlusest saab kõige paremini aru tema abikaasa Anna-Liisapet, kelle väitel lähevad taluperemehe silmad iga kord isamaast või põllumajandusest rääkima hakates niiskeks.
«Kui me siia alguses tulime, küsisime talu peale laenu Ühispangast,» räägib Lembit raskustest, mida aja jooksul on tulnud ületada. «Laenuspetsialisti suurim komistuskivi oli tema arusaamine, et ega talupidamine saa äratasuv olla,» lisab ta varjatud irooniaga.
Inglisepärase murrakuga maakeelt kõnelev heatujuline peremees tunnistab, et pank nõudis lisaks tagatisele, mille andis AS Soots Turism, mitmeaastast kassavoogude koostamist. Äriplaani loomisel tuli panga nõudmisel aga arvestada, et piima liiter maksab ka järgmised viis aastat üks kroon.
«Kuna ma tahtsin miljon krooni laenata, siis pidi maaelu krediteerimise fond minu laenu kinnitama,» jätkab Soots. Fondi seitsmeliikmelisest nõukogust hääletas aga neli isamaalast laenutaotluse vastu ja nii jooksis pooleteistaastane töö pangalaenu taotlemisel liiva. «Mulle öeldi, et teie, Soots, olete rikas, te võite eraviisiliselt erapankadest laenu võtta,» lausub ta.
Tallinnas edukat toitlustusäri ajava taluniku sõnul torgati sama põhjendus talle ette ka siis, kui põllumajandusministeerium pakkus riigimetsast tasuta palke lõigata.
Vaatamata kõigile sekeldustele õnnestus Leeli talu peremehel poolteist miljonit krooni laenu saada kolme aasta peale Hoiupangast. Pank hindas, et Piritale toidutare ehitamiseks võetud laen oli korrektselt tasutud. Teise poolteist miljonit krooni on Soots talusse investeerinud omavahenditest.
Juba enne tallu elama asumist oli Lembit Soots käivitanud Tallinnas mitu äriprojekti, mille hulgas on toidutared Laagris ja Pirital, restoran Lembit ja kohvik Linda ning Peoleo motell. Nüüd tuleb tal oma nädal jagada kaheks: esmaspäevast reedeni juhib ja planeerib ta restoranide majandustegevust, reedest pühapäevani majandab Leeli talu.
«Sõidame põhiliselt öösiti, päeval pole aega,» väidab Lembit. «Üks ots võtab kahe ja poole tunnise autosõidu.»
Hetkel teenib taluperet väike valge1986. aasta Mitsubishi, mis sobib nii tsemendikottide transportimiseks, põllul kärutamiseks kui linnasõiduks.
Leeli talu peremees võtab talupidamist sarnaselt ülejäänud äritegevusega -- see peab kasumit tootma. Erinevalt paljudest talunikest ei osale Soots ise suurt talutöödes, vaid juhib ja suunab kahtteist sulast.
Karksi-Nuia linnapea Arvo Allev tõdeb, et Sootsi ettevõtmised on linna jaoks tervitatavad, kuna inimesed saavad tööd ja talumaad muutuvad kauniks. «Halb on aga see, et ta liigselt usaldab oma töötajaid,» teeb Allev ootamatult kannapöörde.
Linnapea sõnutsi kasutavad mitmed kohalikud elanikud ära Sootsi sinisilmsust ja takistavad sellega talul paremale järjele jõuda. Rohkem ta väljaöeldut ei kommenteeri.
Lembit Soots kinnitab avameelselt, et ta ei vahetaks talu ühegi teise ettevõtmise vastu. Ei isegi restoraniketi rajamise ega kunstiloomingu vastu, mis on mõlemad ta elus suurt rolli mänginud. «Kui keegi üldse Eestis rikas on, siis peab see olema talupidaja,» teatab Soots.
Ka abikaasa Anna-Liisapet, kes omal ajal lõpetas ülikoolis rahanduse ja krediidi eriala, töötas pangas ja juhib nüüd Sootsi restoranide raamatupidamist, ei kujuta elu ilma maataluta ette. «Ei ole suuremat rahuldust, kui südaöösel sündivat vasikat laudas vastu võtta,» leiab ta.
Tallinna külje all asuva Peetri talu peremees Ants Pihlakas möönab, et ametivend Lembit Soots on oma ea kohta üllatavalt tubli, keda ka mugav lääne elu pole ära rikkunud. «Kadedust ma tema suhtes küll ei tunne,» märgib Pihlakas samas. «Tal on võrreldes teistega kergem olnud, kuna ta on ehitanud talu oma säästudest.»
Pihlaka hinnangul on Soots ettevõtlik inimene, kuid teda ei saa teistele talupidajatele eeskujuks seada. «Asi on selles, et neid inimesi, kellel on sellised ressursid, on Eestis ehk ainult neli või viis,» lausub ta.
Sellel kevadel vaatab Soots oma põlde suure optimismiga. Astroloogilise kalendri järgi peab vili 23. maiks maas olema. Kui kõik hästi läheb, peaks talu käive aasta lõpuks ulatuma 1,5 miljoni kroonini. Tulu on piisavalt suur, et pangalaenu ja intressid tasutud saaks, ütleb peremees.
Riigivõimule paneb Soots pahaks seda, et maa- ja põllumajandusrefom on pidurdunud. «Kõigepealt jättis riik põllumehelt vilja kolm aastat järjest ostmata, põhjendades seda üleküllusega, nii et meestel kadus mõte maad harida,» räägib ta kibedusega. «Samal ajal võttis valitsus vastu viljaabi välismaalt. Seejärel müüs ta vilja veskitele maha ning saadud raha pakkus talupidajale 18--20protsendilise aastaintressiga laenuks.»
Soots loetleb oma talutegevuse tänavusi eesmärke: maha pannakse 20 ha kartulit, 30 ha suvenisu, 12 ha talinisu ja 40 ha söödateravilja, peamiselt otra ja hernest. «Tahan katsetada ka rapsiga, mida tuleb neli hektarit,» lisab ta.
Kartuli turustab peremees oma restoranide kaudu, kus need friikartuliteks praetakse. Taluaeda plaanib Soots istutada lisaks 150 õuna-, ploomi- ja pirnipuule sada Kanadast pärit õunapuud. «Ma olen vaadanud, et Eestis ei ole kusagilt kodumaiseid õunu osta,» põhjendab ta.
Suuremaid investeeringuid Leeli talu peremees lähiajal ei kavanda. «Vaja oleks aga masinad välja vahetada,» nendib ta. «Maapangagas on mul taotlus 500 000 kroonile.»
Kui poleks restorane, siis vaevalt talupidamisse selliseid investeeringuid teha saaks, tõdeb Lembit Soots. Karmi tõega nõustub ka pere nõrgem pool.
Päikese loojudes lõpevad talupere askeldused. Lembit istub taluhoone kontoris ja peab plaani järgmiseks nädalaks. Praegu on töölaual uue, Õismäele rajatava Peoleo restorani projekt, mida ka nädalavahetuseks unustada ei saa.