23. mai 1996
Jaga lugu:

Tollid vegeteerimiseks

Kindlaim viis majanduse arengut pidurdada või tagasi pöörata on ehitada selle ümber kasvuhoone. Kevad-suvised soojad ilmad ongi jälle välja toonud juba tuntud-teatud ehitusmeistrid, kes valjuhäälselt nõuavad riigilt naelu ja haamrit Eesti põllumajandusele ja töötlevale tööstusele kasvuhoone ehitamiseks. Kaitsetollid on nende väitel ainukene õlekõrs, mis päästaks tootjad kindlast hukkumisest.

Eesti ei saa endale lubada luksust kehtestada kaitsetollid. Me ei tohi kõrvale astuda meid siiani truult teeninud avatud liberaalse majanduse teelt. Kas ikka on Eestil vaja eeskuju võtta kõrgete kaitsetollidega Leedust, kuhu maabunud välisinvesteeringud vähenesid eelmisel aastal üle kahe korra ning kust napilt kuu tagasi lahkusid miljardeid pagasis hoidvad rahvusvahelised finantsinstitutsioonid? Kas tõesti peaks Eesti Leedu stsenaariumi läbi mängima mõne ebaefektiivse tootja edasise vegeteerimise kindlustamiseks?

Oletame, et Eesti kehtestab kaitsetollid. Võitjaks on peamiselt kolhooside järeltulijatena raskustes vaevlevad ühistud ning osa töötlevast tööstusest. Sel juhul saab ju suurepäraselt jätkata tootmist aastas 1,3 miljardi krooni võrra amortiseeruva tehnikaga. Stiimul investeerida tehnikasse, tõsta töö efektiivsust on peoga pühitud. Mõneks ajaks on ühistu direktoril hea põli ja Volga pehme polster kindlustatud.

Kaotajad. Esiteks need, kes on praegustes tingimustes suutnud oma majapidamise korralikult tootma ja kasumit teenima panna. Edumaa teiste ees kaob ning varsti seisab ta kõrvuti teiste keskpäraste, vaevalt hingitsevate tootjatega.

Kaotajaks on kogu tarbijas-kond. Kaitsetollid tähendavad kindlasti välismaiste toodete hinnatõusu ja impordi vähenemist. Ning ei usu, et ka Eesti tootjad nii juhmid on, et jätavad hindade tõstmise võimaluse kasutamata. Protsessi fini? on aga suurejooneline: ühel õhtupoolikul poodi võid ostma minnes leiate te tühja riiuli tagumisest nurgast paki kodumaist hirmkallist võid, mis toatemperatuurini soojenedes liigsuure veesisalduse tõttu lihtsalt ära sulab. Milleks korralik kvaliteet, konkurents väliskaupadega ju puudub?!

Ent suurim ja tähtsaim kaotajagrupp on kindlasti kogu eesti rahvas. Hindade tõus tähendab ju sisuliselt inflatsiooni kasvu, mis peletab Eestist eemale ka kõige innukama investeerija. Lisaks kasvab viljakas pinnas salakaubandusele, tõuseb intressitase, pikaajalised investeeringud vähenevad jne. Väheneb isegi Kadaka turule, seega Eestisse, kroone maha jätvate soomlaste arv.

Kasvuhoonefännide entusiasm ei tunne piire. Viimati esitletud atribuudiks on Eesti «püha lehm» -- liitumine Euroopa Liiduga. See argument on nõrk. Kui Eesti soovib liituda ELiga või näiteks maailma kaubandusorganisatsiooniga, siis on liitumistempo kaitsetollidega või ilma võrreldavad nagu mahajooksnud ketiga jalgratta ja 500kuubikulise Kawasaki liikumiskiirused.

Mõne importtolli pooldaja jutud liberaalse majanduse teaduslikust põhjendamatusest meenutavad jutte sellest, kuivõrd teaduslikult põhjendatud oli omal ajal kommunism. Äripäev kiidab valitsuse vastupanuvõimet, mis on hoolimata valitsuse ümber tiirlevatest komminorijatest suutnud kaitsetollide kiusatusele seni vastu panna. Loodetavasti jätkub valitsusel selgroogu ka edaspidi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum