Miljonite liigutaja Tõnu Leppik peidab end Venemaal

«Ma ei tea, mis Tõnu teeb,» püüab Leppiku omandis oleva T. L. Investeeringu ASi tegevjuht Sven Honga jätta ükskõikset muljet. «Ma tean ainult, et ta tegeleb suurte ettevõtete võlgade korraldamisega Moskvas ja kaugemal.»

Suurt rohkem ei soovi Tallinna kontorit juhtiv Honga oma ülemusest pajatada: Tõnu on lobisemise ajakirjandusega tal lihtsalt ära keelanud.

Tõnu Leppiku rahamasin käivitus juba kaheksakümnendate lõpus, kui mees päevi näinud jalgrattast sõiduvahendi kõrvale viskas ning algul videonäitamisega ennast elatada püüdis, hiljem aga metalliärisse sukeldus. Rahvasuu kõneleb, et need, kes omal ajal koos Leppikuga alustasid, on praegu kõik tehtud mehed.

«Ta on tore inimene,» meenutab Leppiku kodulinlane Arvo. «Ta jäi alati normaalseks inimeseks.» Arvole, kes täna autode müügiga tegeleb, tegi Leppik koperatiivide ajastul ettpaneku koos äri alustada. Arvo ei pidanud seda aga vajalikuks, kuna tema sõitis tollal juba null- kuuega, Leppik aga jalgrattaga.

Tänu rikkalikele metallikoormatele, mida sisaldasid tollased nõukogude sõjaväebaasid, hakkas arenema ka Leppiku ärimaailm ning paisuma rahakukkur. Vase ja muu kalli metalli müümise pealt teenis Leppiku firma Maret (hilisem Mareta) Valgas miljardeid rublasid aastas, millega suutis ehk võistelda Tiiu Silves. Pretensioonid tekkisid aga maksuametil, kes oma osaga alati rahul ei olnud. Leppiku enda sõnul tuli tal aastaks maksuameti eest pakku minna, koha valis ta Saksamaal.

Saksamaalt naastes oli Leppiku ning tema Venemaa partnerite uus äriidee investeerida kinnisvarasse Tallinnas. Nii saigi 1992. aasta lõpul loodud T. L. Investeeringu AS, mille kaudu suured rahad kiiresti liikuma hakkasid. Tõnu Leppiku ning tema äripartnerite sidemetele tuginedes sai T. L. Investeeringu ASist Shkoda vedurite ainuesindaja Venemaal, samuti on Leppiku sidemetele tuginedes Venemaale müüdud suurel hulgal Volvosid.

Suuri sidemeid rõhutades võttis hea lobby-mees Leppik kord kapist ajakirjanikule näitamiseks välja paberi, millel seisis professor Abalkini soovituskiri Viktor Tshernomõrdinile. Abalkin soovitas Venemaale vedurite ostuks kasutada eeskätt T. L. Investeeringu teenuseid, mida ka tehti.

T. L. Investeeringu 100% osalusega loodi 1993. aasta aprillis ka esimene inkassatsioonifirma Eesti Vabariigis -- Fector, mille klientideks on pea kõik suuremad Eesti pangad.

1993. aastast pärineb ka Valga linnavalitsuse tagantjärele palju pahandust tekitanud otsus, millega linnapea Raivo Kukk vabastasTõnu Leppiku üksikisiku tulumaksust 800 000 krooni ulatuses. Tänu sellele otsusele kandis linn praeguse linnapea hinnangul kahju üle poole miljoni krooni, mis Leppiku käest seni tagasi saamata.

Üks esimesi olulisemaid kinnisvaratehinguid Tallinnas, millega Tõnu Leppik laiema üldsuse tähelepanu pälvis, oli endise kohvik Moskva rendile saamine Tallinna linnavalitsuselt. 1994. aastal sõlmitud rendilepingu kohaselt kohustus Tõnu Leppiku juhitav AS Kuumärk pealinna populaarsemast kohvikust ehitama aasta jooksul lõbustuskeskuse Metropol.

Kahjuks said aga need lihtsameelsed, kes Kuumärgi heasse äriideessse uskusid, korduvalt petta. Esimene üllatus oli see, et 1995. aasta detsembriks määratud Metropoli avamine lükkus segaste finantsasjaolude tõttu edasi tänavu maisse, mitu kuud ehitus lihtsalt seisis. Teine üllatus oli paljudele see, et 12 miljoni kroonise investeeringu tulemusena õnnestus Metropoli omanikel saada valmis loodetust tagasihoidlikum toidukoht, mille keldrikorruse nahktoolide hind ulatub küll 6000 kroonini tooli pealt, kuid mis rahulolematute klientide sõnul jäi tasemelt alla isegi endisele kohvik Moskvale.

1994. ja1995. aasta olid T. L. Investeeringu jaoks tõelised rahaloopimise aastad. Lühikese aja jooksul osaleti pea kõigil suuremail linnavara müügikonkursitel, paljudel isegi mitme erineva firma sildi all.

Ühe linnavaraameti töötaja sõnul eristas Tõnu Leppiku juhitavaid firmasid teistest konkurentidest see, et nemad pakkusid alati kõige rohkem, võitsid soovi korral alati konkursi ning ei maksnud mitte pangaülekandega, vaid vedasid raha kohale kohvritega. Tallinna linnavolinik Tiina Mägi, kes on rahvasaadikute seas silma paistnud just oma kriitilise suhtumise poolest äritsemisse, olla lubanud kirjutada isegi artikli: «Linnaisad T.L. lummuses.»

Sven Honga märgib lakooniliselt, et Tõnu on rikas mees, ise teab, mis oma rahaga teeb. Kuigi Honga on juba üle kahe aasta olnud T. L. Investeeringus Leppiku parem käsi, ei tea ta siiski öelda, kas kinnisvara eest tasuti pangaülekande või sularahaga.

1994. aasta juulis omandas AS Vasmoli, mille omanikud kattuvad T. L. Investeeringu omadega, kuid mille ametlikuks aktsionäriks on T. L. Investeeringu projektijuht Sven Honga, endise Kopli õlleka, milles oli asunud Kolde restoran ning mis oli kuulus paljude löömingute, tapmiste ja plahvatuste kohana. Hoone hind oli 540 000 krooni.

Eelmise aastaga õnnestus T. L. Investeeringu ASil enda kätte saada Lasnamäe 6. mikrorajooni polikliinikuks ehitatud poolik 1348m² ehituslahmakas, mille eest maksti 800 000 kr ning kuhu Leppik lubas ehitada 60 miljoni krooni maksumusega pansionaat-hotelli.

Samal ajal võitis T. L. Investeeringu AS Maarjamäel seisva samuti poolelioleva 14 000m² üldpinnaga pansionaadihoone konkursi, mille eest nõustuti maksma 2,2 mlj kr.

Mullu sügisel naeratas aga õnn Leppikule taas ning tal oli võimalus saada nii Lasnamäelasi rõõmustanud Laagna poe kui nelja vana Narva maantee ääres seisva paekivist elamu omanikuks. Aastaid mahajäetuna seisnud nelja maja eest pakkus Leppik miljon, Laagna poe eest aga 3,2 miljonit krooni.

1995. aasta lõpus osaleti ka veel Kotka poe erastamisel, kus pakuti võrdselt sealsete rentnikega 6 miljonit krooni, kuid mis Leppikul siiski käest libises.

T. L. Investeeringu huvist kinnisvara vastu jäi aga paraku väheseks, kuna meeste raha, mis väidetavalt pärines firma Venemaal Shkodade müügi pealt teenitavatest tuludest, hakkas selleks korraks otsa lõppema.

Laagna poe eest jõuti tasuda vaid 1,6 miljonit krooni, Maarjamäel laiutav pansionaat jäi aga rahapuudusel üldse ostmata. Sven Honga põhjendab objektist loobumist nii: «Ta (Tõnu Leppik) sai vist ka ise aru, et osta on üks asi, pärast raha juurde panna on aga väga raske.»

Laagna poe müüs T. L. Investeering aga hoolimata sellest, et pool ostusummast veel linnale tasumata oli, edasi ASile Neilmei. Seoses sellega kaebas linnavaraamet Leppiku firma kohtusse ning nõuab talt kokku 2,2 miljonit krooni.

Honga, kes varemalt tegeles just Laagna poe finantseerimise ja projektijuhtimisega, on nüüdseks suu peale kukkunud. Ta ei tea, kellele, mis raha eest ja millal Laagna pood müüdi. «Mulle öeldi lihtsalt, et ära praegu enam sellega tegele,» teatab noormees käsi laiutades.

Honga kinnitab, et tema firmale kuulub ainult Sõle tänava ääres laiutav Kopli õllekas, millele tänaseni ühtegi asjalikku rentnikku pole õnnestunud leida. «Loodan tuleviku peale, äkki läheb paremaks,» ei raatsi Honga oma poolt miljonit krooni taga nutta, kuna rahast tal väidetavalt puudust ei ole. «Ma ei tea lubada, kas me leiame sinna rentniku paari päeva või kolme-nelja aasta jooksul.»

Tänaseks on Tõnu Leppik Eesti avalikkuse eest kadunud. Eestit külastab ta korrapäratult ning harva, korter on tal Moskvas. Tema Moskva kontorist teatab sekretär järjekindlalt, et «Leppik just lahkus lennuki peale ning sõidab paariks nädalaks Nurilskisse, kus ta külastab mitut suurt linna» või midagi muud sarnast.

Leppiku tegemistest ei tea ega taha rääkida mitte keegi: linnaametnikud ei soovi tema varasemaid tehinguid kommenteerida, endised ja praegused alluvad kinnitavad aga, et palgatöölisel ei ole kunagi teada ülemuse tegude tagamaad, kuna nemad täidavad üksnes käsku.

Endine T. L. Investeeringu sisekontrolli osakonna juhataja Andrus Audova, kes täna juhib Valga Terkot ning kelle nimi eksisteerib tänaseni ASi Mareta aktsionäride nimekirjas koos Tõnu Leppiku ning Meelis Tanieliga, kinnitab, et ei tea Leppikust midagi. Küsimusele, kas ta mäletab, kust pärinesid T. L. Investeeringu mitmed miljonid kroonid, millega valimatult kinnisvara soetati, vastab Audova: «Ei ütle, ma ei või neid anda. See on omanike probleem.»

Kuna Leppiku pikk eemalviibimine Eestist on linna peal mitmetes inimestes tekitanud küsitamuse T. L. Investeeringu edasise saatuse kohta, peab Sven Honga need kahtlused hajutama. Ümber peab ta ka lükkama jutud sellest, et Tõnu Leppik ei ole enam T. L. Investeeringu omanik. «Tõestagu, et ei ole,» hüüatab ta kuulujuttude peale veidi ärritudes. «Mina pole siin näinud ühtegi inimest, kes ennast omanikuks peaks.»

Honga lisab, et 6 inimest, kes T. L. Investeeringus täna veel töötavad, sõlmivad tänaseni suuri tehinguid. «Susserdame siin ja susserdame seal,» teatab ta salapäraselt, «natuke teeme ka rendibisnesist.»

Oma nägemus on Leppikust ka kriminaalpolitseinik-allilmaspetsialistil Koit Pikarol, kellele metalli- ja kinnisvaraärimehe nimi üsna tuttav on. Kuna Pikaro parajasti ajakirjanduses pettunud on, ei soovi ta aga täpsustada enamat, kui et Leppik arvatavasti Venemaal maapaos viibib.