Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas tuleks eelistada Eesti põllumajandustoodangut?
Täna on viimane aeg riigi regionaalpoliitikas teha korrektuurid selleks, et midagi ette võtta liha-, piima- ja viljatootmise taastamiseks. Mida inimene igapäevase toidu saamiseks peab tegema? Kust ta lätlase käest toidu ostmiseks raha saab? Meil pole Shveitsi pankasid, kus oleks kõvasti kapitali. Pole Nauru saart, kus fosforiiti kaevata. Nii et tänasel päeval ei julgeks küll põllumajandust hävitada. Kust me siis elamiseks vahendeid võtame?
Ei saa öelda, et Eesti toodete eelistamine impordile kedagi kahjustaks. Kodumaiste piima-, liha- ja leivatoodete valik on ju väga suur ning nende tootmine tekitab järjest vähem probleeme.
Tuleviku huvides peaks Eestis leitama majandusteadlasi-teoreetikuid, kes töötavad välja erinevaid süsteeme, mis näitaksid, kas on parem kohalik toodang või import ja millises vahekorras nad peaksid olema.
Praegu, kus oleme teinud investeeringuid põllumajandustoodangu töötlemisse, seisan ma loomulikult selle eest, et põllumajandus Eestis ei häviks, sest siis häviks ka põllumajandustooteid töötlevad tööstused.
Meie firma toob Eestisse välismaiseid toiduaineid, aga müüme ka kodumaiste ettevõtete toodangut. Nii et oleme partnerid nii välismaiste kui ka siinsete tootjatega. Lähtudes sellelt positsioonilt, arvan, et siinsetele põllumajandustootjatele mingeid kunstlikke soodustingimusi luua selleks, et tarbitaks valdavalt ainult kohalikku toodangut, oleks siiski väär.
Riigil tuleks selgeks teha, millistes majandusharudes on meil teiste ees konkurentsieelised ja siis neile rohkem tähelepanu pöörata. Kui meie geograafiline asend ja majandussuhted naaberriikidega loovad konkurentsieelise transiitmaaks olemisel, siis tuleks seda võimalust maksimaalselt kasutada. Kui Eesti põhjarannikul oleks tollivabasid ladusid, kelle tulude arvel saaks maarahvast aidata, oleks põllumajandusega seotud probleeme palju vähem.
Seisukoht, et eesti rahvas on maarahvas ja peab ise riigi toitmisega hakkama saama, võib osutuda lühinägelikuks. Peame üle saama kinnisideest, et oleme hirmus tublid põllumehed, samal ajal kui Euroopas on nad ju veelgi tublimad.