Kas maaettevõtlus on tasuv?

Tagatised, mida nõutakse, on samad. Samas tundub, et mingeid paberiasju ajada või firmat asutada on väljaspool Tallinna isegi lihtsam. Suuremad probleemid on kommunikatsioonid ja tööjõud. Aga nendest saab üle.

Muidugi on raske leida kvalifitseeritud tööjõudu. Meil pidid eriala oskavad inimesed olemas olema juba enne, kui saeveski tööle läks. Kuid teisest küljest, mida kaugemale Tallinnast, seda madalamaks lähevad palgad.

Maaelus jätkub laias laastus masendus. Ettevõtluse algatamiseks peavad olema rahalised vahendid. Laenu saada maapiirkondades on aga väga raske. Sealne ettevõtlus on enamasti seotud põllumajandusega või sellele lähedaste elualadega. Kuid põllumajandus pole popp. Maal ei ole nii ahvatlevat tagatist, mida pank aktsepteeriks. Maal ettevõtlust alustaval inimesel ei ole kinnisvara, mida ta saaks pangale pantida. Neil, kes on maal ettevõtlusega alustanud neli kuni kuus aastat tagasi ja kes on piisavalt professionaalsed, asi edeneb. Kuid selliseid inimesi on siiski vähe.

Maapiirkondadesse saadakse siiski üsna harva arvestatavaid välispartnereid. Välisinvesteerijad on ilmutanud küll huvi maa omanikuks saamise vastu, aga ma ei ütleks, et see huvi väga levinud oleks. Isegi kaubandus pole maal eriti lai tegevusala, kuna sealne ostujõud on väga väike. Metsaäri ei arene enam selles tempos nagu kolm-neli aastat tagasi. On muidugi ehitusfirmasid, kuid ma ei ütleks, et need väga laia haardega oleksid.

Ettevõtluse arengut maal takistab ka maareformi venimine. Maaomand võiks muutuda pankadele laenu tagatiseks ja maad kui kinnisvara arvestades saaks ettevõtja teha kaugemaleulatuvamaid plaane. Maa ostmise võimalikkus tõmbaks ligi ka välisinvestoreid.