6. oktoober 1996
Jaga lugu:

Väljatõstmine üürilepingu lõppemisel

Eluruumi üürilepingu lõp- pemisel esineb juhtumeid, kus isikud, kelle üürileping on lõppenud ja kes seega on kaotanud igasuguse õigusliku aluse eluruumi kasutamiseks, ei kavatsegi eluruumi vabatahtlikult vabastada.

Nende isikute suhtes on võimalik rakendada -- elamuseaduses sätestatud aluste ja korra järgi -- väljatõstmist.

Väljatõstmine on eluruumi üürilepingu lõpetamise otsuse sundtäitmine, millega isik eemaldatakse sunniviisiliselt ruumist, mille kasutamiseks tal seaduslik alus puudub ja mida ta vabatahtlikult ei ole vabastanud.

Enne sundkorras väljatõstmist on üürnikul võimalus valida:

- esiteks on üürnikul üürilepingu lõppemisel võimalik vabatahtlikult välja kolida ja kasutuses olnud eluruum vabastada;

- teiseks on üürnikul, kes on nõuetekohaselt täitnud lepingujärgseid kohustusi, tähtaja möödumisel eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks.

Sellest ei tule aga järeldada, et uue üürilepingu peab sõlmima samadel tingimustel ja samaks tähtajaks. Uue lepingu tingimused ja tähtaeg määratakse juba uues lepingus, kusjuures tingimused dikteerib üürileandja.

Üürniku eesõigust uue üürilepingu sõlmimiseks saab üürileandja vaidlustada ainult kohtus ja seda kui:

- üürnik on korduvalt jätnud täitmata oma lepingujärgsed kohustused või on rikkunud lepingu tingimusi;

- väljaüüritud eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale endale või tema perekonnaliikmetele;

- üürilepingu ese on välja arvatud eluruumide hulgast seoses ümberehitamisega mitteeluruumiks või füüsilise kulumise tõttu või kui see remondi käigus alles ei jäänud;

- üürileping oli sõlmitud tähtajaga kuni üks aasta koos kohustusega vabastada eluruum tähtaja möödumisel.

Tuleb märkida, et elamuseadus ei sätesta eraldi aluseid väljatõstmise kohta üürilepingu lõppemise motiivil.

Kui kohus teeb uue üürilepingu sõlmimisest keeldumise kohta otsuse eespool nimetatud alustel, siis kuuluvad üürnik ja temaga koos elavad isikud väljatõstmisele teist eluruumi vastu saamata, kui nad keelduvad ise eluruumist välja kolimast.

Väljatõstmisel lasub punktide 2 ja 3 alusel kohalikul omavalitsusel kohustus anda vastu teine eluruum, mis peab vastama vastuantavale eluruumile sätestatud tingimustele. Seda siis, kui eluruum, millest välja tõsteti, oli varem riiklikus või munitsipaalomandis.

11. mail 1994 muudeti seda sätet ja jäeti välja sõna «varem». Sisuliselt tähendab see, et üürnikud, kes elavad õigusjärgsetele omanikele tagastatud majades, on jäetud ilma õigusest väljatõstmise korral uus korter vastu saada. On avaldatud arvamust, et riigikogu tegi seda teadlikult, et vabaneda õigusjärgsele omanikule tagastatud elamust väljatõstetud üürnikule korteri vastuandmise kohustusest.

Samas täiendati sama sätet järgmiselt: «Kui kohalikul omavalitsusel võimalused eluruumi vastuandmiseks puuduvad, on tal õigus taotleda riigilt vahendeid vastavate eluruumide väljaehitamiseks». Seega on kohalikul omavalitsusel küll õigus taotleda vahendeid korterite ehitamiseks, kuid kas riigil on kohustus neid anda?

Tundub, et praegu elamuseaduse § 33 lõige 2 riigile sellist kohustust ei pane.

Samas tekib veel teinegi küsimus: kus peavad väljatõstetud üürnik ja tema perekonnaliikmed elama seni, kuni vastavaid eluruume ehitatakse?

Jaga lugu:
Hetkel kuum