Varade tagastamine sõltub ametnike armulikkusest

Idee algatajaks oli Harri Lepik, kes tegi pakkumise mulle ja Jüri Estamile ning meist moodustati algtuumik. 1993. aasta oktoobris andis sadakond inimest kaheksale volituse ette valmistada EÕOL suurkogu. See koraldati 24. jaanuaril 1994, mida võib lugeda liidu asutamise ajaks.

Tänaseks on liikmeid registreeritud ligi 3000, olgugi et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjonidele on esitatud üle 200 000 avalduse. Juhatuse esimees on vahetunud mitmel korral ning praegune esimees on Jüri Estam.

Jah. Tuleb täita avaldus ning maksta sümboolne liikmemaks. Tegemist on ühiskondliku organisatsiooniga ning mingit tulundusettevõtlust ei ole.

Raha on takistanud meie arengut, kuigi tekkinud on veel mitmed allorganisatsioonid üle Eesti. Valitsus ei ole meid kordagi toetanud, nad lähtuvad põhimõttest, ei saa saagida oksa, millel ise istud. Viimasel ajal on meile tihti öeldud, et EÕOL on aja ära elanud.

Algselt nõustasime 1000 inimest täiesti tasuta, nüüd on konsultatsioonitasu 50 krooni korra eest. Inimene saab meilt vajaliku nõuande ning tuleb mõne aja pärast tagasi, sest ta põrkub kohe ametkondlikus bürokraatias kunstlikult tekitatud probleemide otsa. On inimesi, kes käivad meie juures korduvalt, kuid nad maksavad iga korra eest eraldi.

Olen rääkinud paljude advokaatidega ning nad väidavad, et nad ei tegele põhimõtteliselt õigusjärgsete omanike probleemidega, sest kohtupraktika on näidanud, et omandivaidlustes ei ole kiiret kohtulahendit.

Praegu esindab omanikke mitmes protsessis vandeadvokaat Viktor Kaasik ning meie ei nõua omanikult raha ette. Kui omanik võidab kohtuprotsessi, saab büroo tasu.

Omanikud on reeglina valmis ootama, aga nad tahavad, et vara tagastatakse neile kinnistutena, mis koosneb maast ja hoonest.

Maade tagastamine on keerulisem protseduur ning lisaaja võtmine on inimlik. Probleem on aga selles, et hooneid ja maad tagastavad erinevad komisjonid. Siit saavad alguse ametnike võimalused omanike arvel äri teha.

Kui inimene saab tagasi hoone, ei saa ta sellele laenu võtta ega seda müüa, sest maa tagastamine venib. Viimases hädas otsibki omanik ametniku, kellele maksta, et asjad kiiremini korda saaksid. On olemas näiteid, kus suudetakse paberid korda ajada paari nädala jooksul.

Jah. Omanikud väidavad, et neile antakse üsna avalikult mõista, et tuleb ümbrik ulatada. Kui tahad vara tagasi, tee kõrvalliigutus. Probleem on selles, et omanikud ei saa raha võtjat avalikkuse ette tuua. Nad on kuriteo kaasosalised.

Vara väärtusest. Ametnikud teavad, milline kinnistu on väärtuslik ning sealt püütakse rohkem välja pressida. Eestis on magusaid krunte ja hooneid palju.

Olen kuulnud, et tuleb maksta ka hooneregistrile, et saada kätte vajalik tõend, aga ma ei saa näpuga andja ja võtja peale näidata.

Maa on võim ja kapital, millest ei taha võimul olevad isikud kuidagi loobuda. Sellega on seletatav maareformi venimine. See on kasulik ametnikele, kes saavad lisateenistust, maamõõtjatele, kes saavad ise hindu reguleerida. Kannatajaks on omanik.

Eesti riigil lasub kohustus korraldada maade tagastamine. Meil on ametnikud võtnud aga sellise positsiooni, et otsustada võivad nemad. Nende armulikkusest sõltub, kas omanik saab maa tagasi või mitte. See on võimalik seetõttu, et Eestis puudub karistav mehhanism.

On häid ja halbu üürnikke ning omanikega on sama lugu. Kummaline on see, et kui inimene suudab valitsevast bürokraatiast ennast läbi süüa ning kui talle lõpuks hoone tagastatakse, valab ta oma viha üürnike peale välja.

Omanik püüab igati üürnikele tõestada, kui palju ta vaeva on näinud, et hoone tagasi saada. Üürnikud ei talu sellist kohtlemist ning minnaksegi mõttetult tülli ning tekivad probleemid omaniku ja üürniku jaoks.

Põhiseaduse paragrahv 3 ütleb, et Eesti on kohustatud täitma kõiki rahvusvahelisi õigusnorme. Riikogu ratifitseeris need rahvusvahelised lepped, kuid tegi siin erandi. Eesti riik ei võta endale kohustust tagamaks rahvusvahelisi õigusnorme kui tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga.

Justiitsminister Paul Varul on mulle öelnud, et me ei saa väikese inimgrupi huve vastandada suure grupi inimeste õigustega. Seega 200 000 õigusjärgset omanikku on Varuli arvates väike inimeste grupp.

Varuli väitel on Eesti varade tagastamisega ummikus, kui varade tagastamisel hakatakse juhinduma põhiseadusest. Tegelikult on ummikus need riigiametnikud, kellel ei õnnestu enam omanike omandiõigust ahistada.

Põhiseaduse järgi tuleb hüvitada varaline kahju koheselt ja õiglaselt, hüvitamine EVPdes ei ole kohene ja õiglane.

Oh ei. Mind tunnistati õigustatud subjektiks 1993. aastal ja mul on Hiiumaal tagasi saada 13 ha maad. Tänase päevani ei ole mulle seda maad tagastatud.

Olen ka Jõgeval asuva 7 korteriga elamu omanik, mille väärtus on 135 000 krooni. Pakkusin üürnikele võimaluse maja ära osta nii, et nad maksavad 40% maja väärtusest. Kui summa korterite peale ära jagada, võib öelda, et nad saaksid korteri suisa tasuta. Nad pole isegi selle variandiga nõus.