Koonderakonna valikud

Artikkel

- Uudised
- 2. detsember 1996 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Koonderakonna valikud
Pärast liberaalset turumajandust pooldanud reformierakonna lahkumist valitsuskoalitsioonist on koonderakond hakanud tundma muret, kas nad pole liiga liberaalsed olnud ja patustanud oma programmiliste seisukohtade vastu.
«Mida ikkagi tähendab see sotsiaalne turumajandus ja mille poolest ta erineb vabaturumajandusest, need probleemid valutavad paljude meie erakonnakaaslaste südant,» tunnistab riigikogu koonderakonna fraktsiooni esimees Mart Siimann.
Koonderakonna uus majandusprogramm, mille nurgakiviks saab sotsiaalne turumajandus, valmib erakonna kongressiks 7. detsembril.
«Sotsiaalse ja liberaalse turumajanduse peamine erinevus on terminoloogias või selles, et momendil pole ei üks ega teine täpselt määratletud,» lausub peaministri nõunik Heido Vitsur. Paljud koonderakondlased väidavad, et sotsiaalse ja liberaalse turumajanduse vastandamine on vaid terminoloogiline vaidlus koonderakonna ja reformierakonna vahel.
Peaministri nõunik Hardo Pajula leiab: «Me hakkame selgelt liikuma liberaalse turumajanduse poolt sotsiaalse plaanimajanduse suunas, mis ei tähenda, et me astume tsentraalsesse plaanimajandusse.»
Pajula sõnul on küsimus selles, milliseks kujuneb riigi osalus majanduses. Ta pooldab ise klassikalist liberalismi ja on sunnitud seetõttu tunnistama, et praegu toimuvad protsessid tõukavad Eestit vastassuunas.
Heido Vitsuri sõnul on järsust vasakpöördest mõttetu rääkida, kuna majandusprotsessid ei ole nii kergesti muudetavad.
«Suuremaid muudatusi võib sisse viia vaid riigieelarve kaudu, mis hakkaks tulevikus mõju avaldama,» lisab Vitsur.
Peaministri nõunik nõustub siiski, et majandussuuna muutusest rääkimine on põhjendatud. «Ilmselt uus valitsuskoalitsioon ei lähe enam nii otsustavalt riigi osa vähendamisele,» selgitab Vitsur.
«See võib tähendada näiteks riigi suuremat osa koguprodukti ringijaotamisel eelarve kaudu, riigile jääb olulisem osa infrastruktuurist ja regionaalpoliitika teostamisel, samuti teaduses konkreetsete uuringute teostamisel,» lisab Vitsur.
Kõrgema kommertskooli õppejõud Peter Lõhmus ütleb otse: «Kui me räägime tollidest, litsentseerimisest, aktsiisimaksudest, mis ühele kaubale kehtestatakse, teisele mitte, siis see tähendab riigi osa suurenemist majanduses ja majandusdimensioonis selget pööret vasakule.»
Koonderakonna majandusideoloog, ASi Mainor juhatuse esimees Ülo Pärnits väidab, et liberaalne turumajandus on hea ainult kümnele protsendile elanikkonnast.
Kui Teise maailmasõja järgsel Saksamaal sotsiaalse turumajanduse termin kasutusele võeti, tähendas see, et valitsus võtab endale vastutuse nende inimeste eest, kes ei suuda ise toime tulla, ütleb Peter Lõhmus. Ta täheldab, et Eestis lahterdavad ennast samasse gruppi ka kolhoosid, ühistud ja konkurentsis alla jäävad kodumaised tootjad. «Saamatuid tuleb üha juurde, kuni jõuame tagasi plaanimajandusse,» leiab ta.
Majandusringkonnad teavad Ülo Pärnitsat kui meest, kes on erastanud kõrge hinnaga, ise raha omamata, mitmeid nõukogude ajal loodud ettevõtteid, on nüüd sattunud raskustesse ja vajab konkurentsieeliseid, kaasa arvatud subsiidiumid ja kaitsetollid.
Pärnits selgitab oma ettekujutust sotsiaalsest turumajandusest, öeldes et koonderakonna majanduspoliitika üks eesmärk on tagada kohalikele ettevõtjatele võrdsed võimalused välismaiste konkurentidega.
Majanduspoliitika elluviimisel lähtub koonderakond tema sõnul kahest põhimõttest: esiteks, ettevõtlus on vaba, ja teiseks, luuakse turvavõrk, et need, kes eluga toime ei tule, ei kukuks liiga sügavale.
Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Toomas Tamsar sõnab, et ettevõtja pole küll selline elukas, kes toetust vajaks. Tema sõnul ei arva kaubandus-tööstuskoda muutustest valitsuse koosseisus midagi, tahab aga loota, et sellega ei kaasne tugev surve majandussubjektidele. Ta lisab, et riigi roll majanduses ei pea senisest suurem olema.
Peter Lõhmus märgib, et propageeritav sotsiaalne turumajandus tähendab riigi osatähtsuse kasvu majanduselus. Sellega kaasneb orientatsioon ressursside ümberjagamisele, mitte ressursside loomisele ja efektiivsusele, lausub ta.
Taotledes võrdsust, suurendame riigi regulatsiooni ja muutume tüüpiliseks Lääne-Euroopa riigiks, räägib Hardo Pajula. «Aga see ei peaks olema kaugeltki eesmärk, sest see, mida meile vaja on, on kiire majanduskasv,» ütleb ta. Pajula lisab, et ka sotsiaalse turumajanduse pooldajad saavad aru, et see ei ole kaugeltki tee kiire kasvu saavutamiseks.
«Saksamaal on praegu küll hea elada, aga keegi ei oska öelda, kui hea seal oleks võinud olla, kui ei oleks olnud seda suurt laristamist,» jätkab Peter Lõhmus. «Ma ei taha öelda, et Eesti majandust ootab ees krahh, aga areng pidurdub võrreldes sellega, kui laseksime turujõududel paremini toimida.»
Hoiupanga juhatuse esimees Olari Taal on seisukohal, et sotsiaalne turumajandus on loomulik jätk liberaalsele turumajandusele, eeldusel, et viimane on oma rolli täitnud. «Kas see nii on, pole mina pädev otsustama,» tunnistab pangajuht. «1992. aastast alates on Eesti majanduspoliitika olnud küll väga liberaalne.»
Pikemas perspektiivis peab Taal terminit sotsiaalne turumajandus loosunglikuks, kuna maailmas liigutakse tema sõnul materiaalselt maailmavaatelt postmateriaalse maailmavaate suunas. «Seal on inimeste väärtushinnangud hoopis teistsugused,» räägib Taal, «meil pole isegi sotsiaalfonde, kuigi pea neljandik inimestest on pensionärid.»
Teisalt tunnistab Taal, et suhtumise muutumist liberaalsesse turumajandusse tuleb väga hoolikalt kaaluda. «Ümberjagamist saab teha ainult üks kord,» kinnitab ta.
Hetkel kuum