Firma rahakoti põhi on auklik

Minu kogemuste põhjal on pettusi väga raske ennetada, kui petja on tasemel. Seda aitab teha korralik aruandlus ja ülevaade toimuvast.

Mina uuriksin kõigepealt, kas firmasi-seses töökorralduses on see kuidagi reglementeeritud, st kas on olemas juhendid, kuidas üht või teist dokumenti täita. Kui need on olemas, siis küsime edasi: kelle ülesanne on olnud neid tutvustada? Kuskilt vahepealt ikka keegi süüdi jääb, ega süü ei saa ilma peale hulkuma jääda. Süü võib olla kahesugune: kas ta on teinud seda sihiteadlikult või teadmatusest. Viimasel juhul tuleb selgitada ja teda koolitada. Kui inimene on tahtlikult petnud, tuleb käituda seaduse järgi. Minu arvates lubab seadus kahju kinni pidada vaid kolme kuupalga ulatuses, aga loomulikult ei saa me inimest enam usaldada ja tal tuleb mujalt töökoht otsida.

Kõigepealt küsimus: kui palju on firmas allkirjaõiguslikke inimesi? Tavaliselt on firmades rahalise ülekande õigusi väga vähe. Osal inimestest on rahalise ülekande õigus veel piiratud. Näiteks ei saa ta firmat maha müüa jne.

Kui ta ei ole ületanud volitusi ja on selliseid ülekandeid teinud ennegi, tuleb tungida ülekannete sisusse. Järgmisena tuleb kohe kindlaks teha, kas see on kuritegelik või lohakus. Kui see on pelgalt lohakus ja inimene on hea töötaja, tuleb talt rahalise ülekande õigus lihtsalt ära võtta. Kui aga kuritegelik, siis tegelevad sellega teised organid.

Kaasaegsetes firmades on pettuse avastamine väga lihtne, kuna seal on täpsed eelarved ja täpsed audiitorid. Kui inimesed on tasustatud, siis ei tehta selliseid asju. Tehakse äri, mitte ei tegelda väikeste asjadega.

Aga kui ma oleksin omanik ja mul oleks selline töötaja, kellel on allkirjaõigus, siis oleneb, milline see äri on. On ju omavalitsused, kes teevad tööd, ja firmad, kes lepingute eest maksavad. Oleme kuulnud kuulsatest relvaostmistest jne. Protsendid siia ja protsendid sinna -- need on nüüd küll raskesti avastatavad.

Meie firma on selline, kus ei toimu ühte-gi sularahaülekannet, kõik ülekanded on elektroonilised. Seal on pettuse avastamine kerge.

Kui tegemist on kuritegeliku asjaga, siis tavaliselt ei saa seda üksi teha. Kui tegevusala on laiahaardeline ja suhteliselt kontrollimatu, siis on seda võimalik iga kell teha.

Tihti arvatakse, et loll saab kirikuski petta -- meie firmas selliseid asju juhtuda ei saa. Pessimistid kinnitavad, et igaühel on oma hind. Väärastunud arusaamad on meil pagasina kaasas möödunud aegadest, mil töölt asjade kojutassimist peeti loomulikuks ning selles ei leitud midagi taunimisväärset. Vaevalt et inimesed mõne aastaga ümber sünnivad. Pealegi näitavad ka lääneriikide kogemused, et petturlus ühiskonna arenedes ei kao, vaid omandab keerukamaid ja raskemini avastatavaid vorme. Selliseid näiteid toob meiegi elu iga päevaga juurde.

Petmine eeldab usaldust ja võimalust petta. Pealtnäha usaldusväärsel inimesel on alati kergem teisi ninapidi vedada. Petturi vallandamine aga probleemi ei lahenda ja sarnaneb pigem jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmisega -- pole inimest, pole ka probleemi. Kui ei kõrvaldata põhjuseid, mis tegid petmise ja selle varjamise võimalikuks, võib varsti keegi teine sama võimaluse avastada.