Kalakvoodi miljonid Põlulasse

Suured investeeringud paistavad silma ka võhikule: haudejaama võib tema puhtuselt võrrelda sünnitusmajaga, puhastes kalatiikides voolab allikavesi, õppekeskuse külalistetoad ei jää maha ka kõrgetärnilistest hotellitubadest.

«Minul on Põlula ainuke koht, kus õpilastele midagi näidata on,» kiidab Eesti merehariduskeskuse õppejõd Anu Herman soomlaste projekti järgi tehtud kasvatust.

Vaatamata kallite lõhevarude taastootmise hiilgavale tulevikule ei jaga kalakapitali seisukohti mitmed kalatööstused.

Töötlevaid tööstusi liitva Eesti kalaliidu tegevdirektor Tiit Lillipuu möönab, et nende liidus on kalakapitali raha suunamist korduvalt arutatud. «See pole kalatöötlejate huvides,» kommenteerib ta Põlulasse paigutatud raha hulka.

Lillipuu sõnul on palju vajalikum kulutada raha kalandusalaste seaduste ja standardite väljatöötamiseks, mille puudumine tööstuste arengul juba praegu jalus seisab. «Kalatöötlejatena arvame, et võiks olla ka üks riiklik institutsioon, mis kureeriks kalatööstust ja kuhu me saaks oma probleemidega pöörduda,» arutleb ta.

Lillipuu on kindel, et Eesti müüs oma tänavused räime- ja kilukvoodid ELile maha liiga kergekäeliselt, jättes hindamata, kui palju vajavad kala meie endi tööstused.

Tema väitel on tööstustele sellel aastal vajaminevad püügimahud kokkuliitmisel, kuid juba praegu võib öelda, et Eestile jäänud räime- ja kilukvoodid ei kata kalatööstuste tegelikku vajadust.

«Põlula on suhteliselt kaheldava väärtusega projekt,» möönab Lillipuu.