Võlgu maksev majandus

Eesti suursaadik Londonis, nimi pole praegu tähtis, seab end valmis tähtsaks kohtumiseks. Käed veidi värisevad, krae vahelt tõuseb higiauru. Prillidelt veepiisku pühkides sõrmitseb saadik kaugelt ja kõrgelt tulnud sõnumit oma kirjutuslaual. Veel soojust õhkav faks, mille sisu tuleb edastada Inglise Panga juhtidele, sunnib saadikut enne takso peale minekut tualetti külastama. Hirm Londoni City pankurite nägusid näha pitsitab kõhus nagu omal ajal enne ülikooli eksamit.

Uudishimulik lugeja tahab heita pilku faksile. Palun väga. Paberil seisab: «Saadikule Londonis. Eesti Vabariigi valitsus otsustas oma eilsel istungil, et 1927. aasta rahandus- ja pangandusreformi katteks võetud laenu obligatsioonid kuuluvad kompenseerimisele EVPde eest. Edastage see sõnum Inglise Pangale ja seletage seal EVP olemust. Peaminister.» Nali? Ei, karm tegelikkus juhul, kui Eesti võtab enda kanda kõigi 1940. aastast jäänud kohustuste tasumise.

Kahekümnendate aastate alguses oli Eesti tuntavas majanduskriisis. Riik emiteeris raha pidevalt juurde, kuid oli ikkagi suurtes välis- ja sisevõlgades. Marga kurss langes. Tööstusettevõtted otsisid uues olukorras meeleheitlikult oma kohta päikese all ja laenasid Eesti Pangalt suuri summasid. Valitsus leidis, et tuleb teha rahandussüsteemi reform, mille jaoks peab välismaalt laenu nõutama.

1926. aastal võttiski Eesti rahvasteliidu toetusel Inglismaalt 1,35 miljoni naelsterlingi eest seitsmeprotsendilist laenu. 1927. aastal tehti laenu abil rahandus- ja pangandusreform. Et laenu finantseerida, müüs Eesti riik rahvusvahelistel rahaturgudel laenu obligatsioone. Kõik sujus enam-vähem normaalselt 1940. aastani. Siis laenu tagasimaksmine lõppes. Moskva Eesti kohustusi enda kanda ei võtnud.

Pool sajandit lebasid laenuobligatsioonid unustuse hõlmas erakogudes, pangahoidlates ja antikvariaatides. 1991 sai Eesti taas iseseisvaks ja teatas, et õigusjärglusest lähtuvalt tagastab endistele omanikele nende varad ja maksab oma vanad võlad.

Obligatsiooniomanikud lää-nes ärkasid ning asusid kulutama Eesti välisesinduste lävepakke. Toomas Hendrik Ilvese saamine välisministriks murdis Eesti välisministeeriumi püüde hoida laenu lugu diplomaatide abiga vaka all. Lääne investorid tahtsid oma raha ning ei loobunud survest Tallinnale. Praeguseks on nii Eesti Pank kui rahandusministeerium kinnitanud oma põhimõttelist nõusolekut obligatsioonide eest tasuda.

Konkreetselt käib jutt 242 miljonist kroonist. Kui võtta 1927. aasta obligatsioonide eest tasumist pretsedendina, peaks Eesti oma okupatsioonieelsete väliskohustuste ja nende protsentide katteks välja andma kuni miljard krooni. Formaalselt peaks Eesti Pank ka Eesti Wabariigi kroonid tagasi ostma. Seda siis, kui Eesti tahab oma kohustusi täita.

Kuid probleem võib kasvada maksumaksjal üle pea. Tallinna linn juba kompenseerib sõjaeelseid aktsiaid. Siit aga on lühike samm toonaste riigisiseste võlgade ja laenude hüvitamiseni, mis ajaks omandireformi lõplikult suluseisu. Kiusatus tõelise raha asemel välismaistele võlausaldajatele obligatsioonide katteks EVPsid jagada ei tundu selles kontekstis ketserlikuna.

Toimetuse arvates on õigusjärgsuse tähttäheline järgimine majandusele kahjulik. Et Siim Kallas andis 1991. aastal Londonis Eesti kulla kättesaamisel lubaduse obligatsioonid hüvitada, tuleb see lubadus järk-järgult täide viia. Kaugemale ei tohi aga lasta lumepallil veereda.