Riik ei maksa iidset võlga

Eesti 1927. aasta dollarivõlakirjad.  Foto: Andras Kralla

Eesti ei hüvita investoritele 1927. aastal välja antud pikaajalisi võlakirju, mille lunastamine jäi okupatsiooni tõttu ära.

Rahvasteliidu garantiiga obligatsioonid väljastas Eesti 1927. aasta juulis 700 000 naelsterlingi ja 4 miljoni dollari väärtuses. Peaasjalikult rahastas riik laenuga rahareformi ja krooni viimist kulla alusele – selleks läks summast miljon naela.

Ülejäänud 350 000 naela eest reformiti Eesti Panka ning kujundati see ümber tavapäraseks poliitiliselt sõltumatuks keskpangaks. Seni oli Eesti Pank andnud ka näiteks ettevõtetele pikaajalisi struktuurilaene, mis nüüd koondati uude Pikalaenupanka.

Laenu saamise nimel töötas Eesti pikki aastaid – esimesed mõtted välislaenu abil majandust ergutada ringlesid valitsusringkondades juba pärast iseseisvumist, kirjutas ajaloolane Vahur Made 1998. aastal EBSi toimetiste sarjas ilmunud ülevaates 1927. aasta võlakirjade kohta.

1920. aastate alguses käisid kõnelused kõikvõimalike laenupakkujatega, ühegagi neist kokkuleppele ei jõutud. Kümnendi keskel otsustati laenu küsida Rahvasteliidult. Pärast pikki läbirääkimisi otsustas ühendus 1926. aastal mahukale laenule garantii anda.

Laenu korraldasid Inglise Midlandi pank ja USA investeerimispank Hallgarten. Tagatiseks andis riik muu hulgas tubakalt, õllelt ja tikkudelt teenitud aktsiisitulu.

New Yorgis ja Londonis emiteeritud laenuobligatsioonide intress oli 7% ning lunastusaasta 1967. Nõukogude okupatsiooni tõttu ei makstud summat investoritele aga kunagi tagasi.

Kära 30 aastat hiljem

Iseseisvuse taastamise järel lõi võlakirjade hüvitamine laineid – okupeeritud riik ei saanud mõistagi enda kohustusi täita, ent kas vara endistele omanikele tagastamisega ühes tuleks õigusjärglusest lähtuvalt maksta ka vanad võlad?

1927. aasta võlakirjad  Foto: Andras Kralla

Lääne investorid nõudsid iidse võla tasumist. Üks häälekamaid obligatsiooniomanikke oli USA kollektsionäär ja ettevõtja W.T. Hardison, kes sajandivahetuse paiku üritas leida teisi võlakirjaomanikke, et nõuded koondada ja riigi vastu kohtusse minna.

"Kui praegune Eesti riik kinnitab, et on eelmise Eesti Vabariigi õigusjärglane, tuleb tunnistada ka oma kohustusi," rääkis Hardison 2000. aastal mainekale majanduslehele The Economist, mis võlakirjasaagast kirjutas.

Poliitikud ja ametnikud tegelesid aktiivselt lahenduste otsimisega. 1997. aastal hinnati võlakirjade koguväärtus koos intressidega 242 miljoni kroonile. Otsiti isegi vahendeid, et obligatsioonid riigieelarvest hüvitada. Ajapikku kära vaibus.

Nõuded ammu aegunud

Nüüdseks on Eesti riik teinud otsuse – võlakirjadest ja intressikupongidest tulenevad nõuded on aegunud. "Eesti Vabariik nende väärtpaberite alusel väljamakseid ei tee," ütles rahandusministeeriumi õigusosakonna juhataja Aet Sallaste.

Nimelt pole 1927. aasta võlakirjade tingimustes ega märkimislepingutes kirjas, missuguse riigi õigus tehinguid valitseb. Sajandi alguses oli küll tavaline, et kehtisid laenu võtnud riigi seadused, ent maailmasõdadevahelise perioodi puhul on kohtud pigem kaldunud arvama, et oluline on täitmise koht.

1927. aasta võlakirjade kupongid.  Foto: Andras Kralla

Sallaste märkis, et võlakirjad on välja antud naelades ja dollarites ning neid märkisid ja ostsid New Yorgi pangad. Esmapakkumine toimus Suurbritannias, Amsterdamis ja USAs – kohtades, kus finantsasutustel olid harukontorid.

Ka võlakirjaintresside tasumine käis finantskeskustes asuvate kontorite kaudu ning ametlikke börsiteateid väärtpaberite kohta avaldati Londonis ja New Yorgis. Eestis võlakirju ei pakutud ega tehtud siin muid nendega seotud makseid.

Seetõttu ongi riik jõudnud järeldusele, et Eesti õigus, olgu toonane või praegune, ei tule üleüldse mängu ning naelavõlakirjad alluvad Inglise ja dollarivõlakirjad New Yorgi osariigi õigusele.

Eesti tellis sealsetelt juristidelt ka õigusliku hinnangu ja sai teada, et kõik võlakirjadega seotud nõuded nii New Yorgis kui Londonis aegusid 1973. aastal ehk kuus aastat pärast võlakirjade tähtpäeva.

Ühtegi sellist nõuet, mida Eesti riik tunnistaks, pole rahandusministeeriumile 1927. aasta võlakirjadega seoses seega esitatud. Ükski investor pole seni ka pöördunud ei Eesti, USA ega Suurbritannia kohtusse, et enda nõuet kehtima panna.

Hetkel kuum