Saamatus kui häbiasi

Ilmselt ei sobi noore Eesti Vabariigi kõigile kodanikele ettevõtlusega tegelemine. Vähemalt ei saa öelda, et just iga mehehakatis, kel hiilgavad plaanid ajalehepoisist miljonäriks saada, seda ka suudaks. Selleks, et ennast ettevõtjaks pidada, ei piisa alati vaid heast juhusest ning rahahulluses pööritavast peast, tarvis on ka kainet enesehinnangut.

Mitte et tahaks lugejat juba tüütuseni kedratud Oru turbakombinaadi kurva näitega taas vaevata, aga siiski vajaks veel lahtikirjutamist ettevõtte omanike vastutuse küsimus. Ei saa nõuda vastutust ainult riigiametnikelt, kui ettevõtete juhid on lausa ignorandid.

Ajalugu teab rääkida, et Oru turbakombinaadi omanikeks olevad isa ja poeg Alas ostsid paari aasta eest ettevõtte ühe krooniga ning said kaasa hulgaliselt võlgu. Pikka aega pole me omanikepoolsest ettevõtte juhtimisest kuulunud. Reedeses Äripäevas julgeb aga ettevõtte omanik Riho Alas nentida, et ta ei tea, miks kombinaat pankrotti läks ega taha sellest ka rääkida. Ei ole vist selgemat avaldust, kus omanik tunnistab, et 380 töötajaga ettevõtte juhtimine talle üle jõu käib. Kahju, et alles nii hilja kohale jõudis!