26 jaanuar 1997

Saamatus kui häbiasi

Ilmselt ei sobi noore Eesti Vabariigi kõigile kodanikele ettevõtlusega tegelemine. Vähemalt ei saa öelda, et just iga mehehakatis, kel hiilgavad plaanid ajalehepoisist miljonäriks saada, seda ka suudaks. Selleks, et ennast ettevõtjaks pidada, ei piisa alati vaid heast juhusest ning rahahulluses pööritavast peast, tarvis on ka kainet enesehinnangut.

Mitte et tahaks lugejat juba tüütuseni kedratud Oru turbakombinaadi kurva näitega taas vaevata, aga siiski vajaks veel lahtikirjutamist ettevõtte omanike vastutuse küsimus. Ei saa nõuda vastutust ainult riigiametnikelt, kui ettevõtete juhid on lausa ignorandid.

Ajalugu teab rääkida, et Oru turbakombinaadi omanikeks olevad isa ja poeg Alas ostsid paari aasta eest ettevõtte ühe krooniga ning said kaasa hulgaliselt võlgu. Pikka aega pole me omanikepoolsest ettevõtte juhtimisest kuulunud. Reedeses Äripäevas julgeb aga ettevõtte omanik Riho Alas nentida, et ta ei tea, miks kombinaat pankrotti läks ega taha sellest ka rääkida. Ei ole vist selgemat avaldust, kus omanik tunnistab, et 380 töötajaga ettevõtte juhtimine talle üle jõu käib. Kahju, et alles nii hilja kohale jõudis!

Ilmselt läheb veel aastaid, kuni Eestimaa ärihaid oma reaalseid võimalusi ettevõtte juhtimisel hindama õpivad. Iseenesest mõistetavalt ei sõltu ettevõtte juhtimine üksnes omanikest, vaid ka paljudest muudest majandusteguritest ning ka parimal juhil võib juhtuda äpardusi, mis teiste inimeste elu ja töö ohtu seavad. See ei muuda aga kainet pead väärtusetuks.

Neile, kel praegugi mõned tehased soodsalt käes on ning kulude juhtmine üle jõu käib, soovitaks ühiskonna heaolu huvides oma varandus kiirelt maha müüa. Las varandus teenida lisa vastutustundeliste omanike kindla juhtimise all.

Hetkel kuum