Näib, et vabadusvõitlejatel on närvid läbi. Hurjutavad ajakirjandust, et see ei ole vana hea Pravda moodi. Illar Hallaste nördinud hüüatus Päevalehe esikaanel, et tuleks ikka kuidagi takistada börsiinfo lekitamist ajakirjandusele, lehkab igal juhul vängelt Glavliti-igatsuse järele.
Ja Hallastel on mõttekaaslasi. Rahandusministeeriumi kantsler Agu Lellep lausa säriseb pahameelest Äripäeva vastu. Kuidas julges see üllitis oma lehekülgedel avaldada Ühispanga aktsionäride nimekirja? Ning seda just nii ebameeldivalt, et Lellepit ennast ning mitmeid rahandusministeeriumi ametnikke võib avaldatu põhjal süüdistada insider trading'us(IT)Ühispanga aktsiatega.
Hallaste ja Lellep on kahepalgelised. Loomulikult meeldib neile lugeda ajaleheveergudelt, kui seal paljastatakse teiste inimeste ebaeetilist käitumist või sulitempe. Kindlasti lõi Lellep Äripäeva mõnusa üminaga lahti päeval, mil ilmus artikkel «Vahur Lokk vallandatakse». Sest sealt sai ta lugeda oma IT-süüdistusi väärtpaberiinspektsiooni peadirektori Loki vastu. Hallaste kui poliitiku südant on aga korduvalt soojendanud lehelood poliitiliste vastaste ebaõnnestumistest ja kaldumistest korruptsiooni libedale teele. Kuid enda kohta käivat kriitikat ei meeldi kellelgi lugeda.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Rahandusministeeriumi aktsiaomanike valulik reaktsioon tõstatab lisaküsimuse. Kas riigiametnikud -- kõrged riigiametnikud eriti -- võivad omada aktsiaid? Juriidilises mõttes on siin kõik korras. Seadus seda lubab ning riigiametnikud deklareerivad oma aktsiad korruptsiooniseaduse järgi oma majanduslike huvide deklaratsioonides. Nii ausalt ja täpselt, kui kellegi südametunnistus seda lubab, sest riik andmeid tõhusalt ei kontrolli. Eetilises mõttes omandab aga aktsia ametniku või tema sugulase käes erilise tähenduse. Aktsia omamine võimaldab tekkida korruptsioonil. Aktsiaid omaval ametnikul on isiklikud huvid ja sellest laseb ta juhtida ka oma poliitilisi otsustusi.
On selge, et kui riigiametni-kul on näiteks mõne suure kommertspanga aktsiad, siis ei saa ta jääda ükskõikseks majandusotsuste suhtes, mis seda panka ning selle kaudu ka tema enda aktsiaid puudutavad. Nii ei saa ka aktsiate arvu avalikustamist samastada isikliku pangakonto suuruse ilmsikstulekuga. Aktsiaomanik, isegi kui ta on väikeaktsionär, on siiski ettevõtte omanik. Ning olles kõrge riigiametnik, saab ta oma otsuste või otsustamatajätmistega sageli määrata tuhandete inimeste ja kümnetesse miljonitesse ulatuvate summade saatuse.
Pool sajandit totalitaarset võimu on eestlastesse istutanud väärarusaama, et igasugune vähegi olulisem informatsioon tuleb hoida avalikkuse eest salajas. Taolist arusaama toidavad hirmujutud kantpeadest, kes andmeid teades inimesi mõjutama hakkavad. Samuti kartus teiste eestlaste kadeduse ees.
Mis salajas, see ka magus. Tuhanded tänulikud lugejad veavad leheveergudel trükitud nimekirjades näpuga järge lootuses leida sealt prominentide või oma tuttavate nimesid. Toimub rahvusliku alaväärsuskompleksi tõeline triumf. Lisanäiteks sobib rikaste nimekiri. Eestis on seda ülimalt raske koostada, sest maksuamet vaikib kui haud. USAs võivad aga taolisi nimekirju kõik lugeda. Kui juba tuludeklaratsioon on maksuametile esitatud, siis on seal sisalduv kõigile avatud. Sama puudutab ka aktsiaid, mille kohta võib teavet nõutada igaüks.