Eesti ehitaja Siberis raskustes

Seni meie ainsaks tellijaks olnud naftatootmiskoondisel Surgutneftegas tekkisid eelmisel aastal majanduslikud raskused ja nad ei pikendanud Stetiga sõlmitud lepingut.

Siiamaani on Surgutneftegas meile miljard rubla ehk kaks miljonit krooni võlgu. Kohalikele firmadele jagavad nad juba veksleid. Kui need kohe rahaks teha, siis võib kaotada kuni 50 protsenti. Me ei ole seniajani selleks aastaks töölepingut sõlminud, vaid osutame oma tehnikaga kohalikele transporditeenust.

Aasta lõpus avasime Venemaal ka filiaali, kuna sealsete seaduste järgi võib välisfirma tegutseda ainult filiaali või esindusena. Kolmas variant oleks ühisettevõte.

Obi jõe silla ehituse konkursil oli end kirja pannud viis firmat, neist kolm kohalikud. Meie ametlikult ei osalenud, kuid avastasime end nimekirjas esimeselt kohalt, nad võtsid meid automaatselt sisse. Ju on nad siis teadlikud meie kvaliteedist ja potentsiaalist. Kohalikest firmadest üks juba loobus osalemast, leedukad said omale selleks aastaks juba objekti ja võivad samuti loobuda.

Nelikümmend. Kes seal on, teenivad ise, elatavad end kuidagi ära.

Nad hooldavad meie linnakut, mis asub 30 000 elanikuga Ljantoris. Stetil on Siberis nii kümne miljoni krooni väärtuses tehnikat, mis on konserveeritud, et seda ära ei varastataks. Praktika näitab, et kui mõni firma seal töö lõpetab, siis jäävad järele ainult sõrestikud ja vanametall.

Jah, seal ei tunta vanametalli vastu tõesti huvi. Pealegi on selle kui tooraine väljavedamine regioonist keelatud.

Seoses eelmise lepingu lõppemisega eelmisel aastal tuli meil koondada kolmveerand töötajaist. Kõik koondatud on kompensatsiooni kätte saanud, kui tööd saame, võtame osa neist tagasi.

Enne oli Steti palgal 260 inimest, nüüd 40. Neist 25 on Vene kodanikud ja saavad seal palka rublades ning 15 on praegu täistöökohaga Eestis. Vene kodanikele ei ole vaja viisat vormistada, see on nende eelis. Insener-tehniline personal on üldjuhul eesti rahvusest.

Kui tahame Venemaale viia eestlasi, siis on viisa vormistamiseks vaja nn väljakutset. Välisfirma filiaal ei ole Venemaal juriidiline isik ja väljakutset anda ei saa. Kohalik tellija saaks, aga tellijat meil praegu ei ole. Möödunud aastal vormistasime oma töötajaile tööload, nende tähtaeg saab juulis täis. Iga tööloa eest võib meilt küsida kuni 60 Venemaa miinimumpalgasuurust tasu, ühe inimese pealt seega 15 000 krooni.

Sõidan 8. aprillil tagasi Surgutti. Esimene kvartal on siis läbi ja ehk on meie jaoks midagi rõõmustavat selgunud. Esimese pääsukesena saime eespoolmainitud autosilla ehitusel rakendada kümmekond kallurit mullatöödele. Silla ehitusel oleme siiski alltöövõtjad, peatöövõtja on üks kohalik firma. Väljapääsuks on saada omale mõni peatöövõtt.

Auditeeritud andmetel oli realiseerimise netokäive 117 miljonit krooni. Number on ilus, aga kasum näitab 0,3 miljonit krooni miinust. Nii suure käibe puhul võiks öelda, et oleme tegelikult nullis. Ülemöödunud aastal oli kahjum 2,7 miljonit krooni. Kui meie leping ka tänavu jätkunuks, oleksime omadega kasumisse jõudnud. Üks aasta jäi puudu.

Seda on enne meidki juhtunud. Kogalõmis teid ehitavad leedukad ootasid kaks aastat ja tegid juhutöid. Tänavu said maanteeametilt väga korraliku lepingu, 27 kilomeetrit maanteed. Veelgi kaugemal põhjas töötavad lätlased olid ka möödunud aastal samas seisukorras. Kuulda on, et nad vist loobuvad.

Eesti turg on niivõrd küllastunud, et me oma tehnikaga ei suudaks siin midagi teha. Kui saame Siberis jätkata, siis on hea. Kui ei, siis peame oma tehnika ilmselt kohapeal maha müüma, kasvõi sellisel tingimusel, et rahalises mõttes maksujõuetu ostja tasub meile kütusega. Nemad saavad omale Kamazi ja meie ei pea mingi aja jooksul kütust ostma.