31 märts 1997

Eesti ehitaja Siberis raskustes

Vastab teedeehitusfirma ASi Stet peadirektor Valdeko Laats

Seni meie ainsaks tellijaks olnud naftatootmiskoondisel Surgutneftegas tekkisid eelmisel aastal majanduslikud raskused ja nad ei pikendanud Stetiga sõlmitud lepingut.

Siiamaani on Surgutneftegas meile miljard rubla ehk kaks miljonit krooni võlgu. Kohalikele firmadele jagavad nad juba veksleid. Kui need kohe rahaks teha, siis võib kaotada kuni 50 protsenti. Me ei ole seniajani selleks aastaks töölepingut sõlminud, vaid osutame oma tehnikaga kohalikele transporditeenust.

Aasta lõpus avasime Venemaal ka filiaali, kuna sealsete seaduste järgi võib välisfirma tegutseda ainult filiaali või esindusena. Kolmas variant oleks ühisettevõte.

Konkreetset lepingut ega kavatsuste protokolli ei ole Stet kellegagi sõlminud. Erinevad läbirääkimised muidugi käivad ja mingid variandid on olemas. Kuid Venemaal räägivad kõik, et eelarvesse laekumist esimeses kvartalis ei ole, ja veksleid ei juleta välja anda. Meile pakutakse töötasuna küll naftatooteid või muid materjale, kuid meil on vaja töötajatele palka ka maksta.

Peale Surgutneftegasi ehk ka Tjumeni oblasti Handi-Mansi autonoomse ringkonna teedeamet. Vana aasta sees andsid nad meile igatahes suuri lubadusi. Nüüdseks on seal poliitiline olukord aga muutunud ja ringkonna kuberneri ning oblasti kuberneri vahel valitseb vastuolu. Seetõttu ei ole ringkonnale suuri summasid eraldatud ja nad ei saa meilt tööd tellida.

Kõige reaalsem variant on ühe Surguti linna lähedal Obi jõge ületava autosilla ehitus, kus jätkuks meile tööd kuni aastani 2000. Seal on vaja teha peale- ja mahasõidud, ühelpool kallast seitse kilomeetrit ja teiselpool viis. Ühe kilomeetri maksumus on umbes miljon dollarit.

Kui seal konkurss korraldatakse, siis võib töö alata alles sügisel. Meile on antud lootust, et võime selle konkursi ära võita. Sild ise on oblastile väga tähtis ja suur ehitus, jõe laius on selles kohas 200 meetrit.

Teise objekti tellija võib olla Surguti linnavalitsus, kes plaanib ehitada 20 kilomeetri pikkust ringteed ümber linna. Praegu ei ole asi raha puudusel veel liikuma hakanud.

Tellijaks võiks olla ka gaasifirma Gazprom, kuid nende raha käsutatakse ainult Moskvast. Tjumenenergoga sõitsime samuti läbirääkimisi pidama, kuid nende esindajad ei ilmunud kohale. Sealne ärisuhtlemine on võrreldes Eestiga nagu öö ja päev.

Praegu plaanis olevatest objektidest sobiks meile ka Handi-Mansist Uuralite suunas kulgev maantee. Sealne konkurss võib aga osutuda kinniseks. Kui keegi räägib seal konkursist, siis on rääkijal ikka muie suul. Kuulda ongi, et naftakontsern Lukoil plaanib seal teha mingit koostööd prantslastega ja maksta neile naftas.

Me ei ole naftaärimehed, Eestis on see pealekauba litsentseeritud tegevus. Kui aga isegi selline Siberi hiid nagu Surgutneftegas ei saa oma toodangu müümisega hakkama, siis ei oleks meilgi midagi teha.

Obi jõe silla ehituse konkursil oli end kirja pannud viis firmat, neist kolm kohalikud. Meie ametlikult ei osalenud, kuid avastasime end nimekirjas esimeselt kohalt, nad võtsid meid automaatselt sisse. Ju on nad siis teadlikud meie kvaliteedist ja potentsiaalist. Kohalikest firmadest üks juba loobus osalemast, leedukad said omale selleks aastaks juba objekti ja võivad samuti loobuda.

Nelikümmend. Kes seal on, teenivad ise, elatavad end kuidagi ära.

Nad hooldavad meie linnakut, mis asub 30 000 elanikuga Ljantoris. Stetil on Siberis nii kümne miljoni krooni väärtuses tehnikat, mis on konserveeritud, et seda ära ei varastataks. Praktika näitab, et kui mõni firma seal töö lõpetab, siis jäävad järele ainult sõrestikud ja vanametall.

Jah, seal ei tunta vanametalli vastu tõesti huvi. Pealegi on selle kui tooraine väljavedamine regioonist keelatud.

Seoses eelmise lepingu lõppemisega eelmisel aastal tuli meil koondada kolmveerand töötajaist. Kõik koondatud on kompensatsiooni kätte saanud, kui tööd saame, võtame osa neist tagasi.

Enne oli Steti palgal 260 inimest, nüüd 40. Neist 25 on Vene kodanikud ja saavad seal palka rublades ning 15 on praegu täistöökohaga Eestis. Vene kodanikele ei ole vaja viisat vormistada, see on nende eelis. Insener-tehniline personal on üldjuhul eesti rahvusest.

Kui tahame Venemaale viia eestlasi, siis on viisa vormistamiseks vaja nn väljakutset. Välisfirma filiaal ei ole Venemaal juriidiline isik ja väljakutset anda ei saa. Kohalik tellija saaks, aga tellijat meil praegu ei ole. Möödunud aastal vormistasime oma töötajaile tööload, nende tähtaeg saab juulis täis. Iga tööloa eest võib meilt küsida kuni 60 Venemaa miinimumpalgasuurust tasu, ühe inimese pealt seega 15 000 krooni.

Sõidan 8. aprillil tagasi Surgutti. Esimene kvartal on siis läbi ja ehk on meie jaoks midagi rõõmustavat selgunud. Esimese pääsukesena saime eespoolmainitud autosilla ehitusel rakendada kümmekond kallurit mullatöödele. Silla ehitusel oleme siiski alltöövõtjad, peatöövõtja on üks kohalik firma. Väljapääsuks on saada omale mõni peatöövõtt.

Auditeeritud andmetel oli realiseerimise netokäive 117 miljonit krooni. Number on ilus, aga kasum näitab 0,3 miljonit krooni miinust. Nii suure käibe puhul võiks öelda, et oleme tegelikult nullis. Ülemöödunud aastal oli kahjum 2,7 miljonit krooni. Kui meie leping ka tänavu jätkunuks, oleksime omadega kasumisse jõudnud. Üks aasta jäi puudu.

Seda on enne meidki juhtunud. Kogalõmis teid ehitavad leedukad ootasid kaks aastat ja tegid juhutöid. Tänavu said maanteeametilt väga korraliku lepingu, 27 kilomeetrit maanteed. Veelgi kaugemal põhjas töötavad lätlased olid ka möödunud aastal samas seisukorras. Kuulda on, et nad vist loobuvad.

Eesti turg on niivõrd küllastunud, et me oma tehnikaga ei suudaks siin midagi teha. Kui saame Siberis jätkata, siis on hea. Kui ei, siis peame oma tehnika ilmselt kohapeal maha müüma, kasvõi sellisel tingimusel, et rahalises mõttes maksujõuetu ostja tasub meile kütusega. Nemad saavad omale Kamazi ja meie ei pea mingi aja jooksul kütust ostma.

Hetkel kuum