27 aprill 1997

Aurutamisest

Kui valitsus oli võtnud suuna sealiha imporditollile, helistati toimetusse ja tuletati meelde, et Eestis on kaitsetolle juba proovitud.

1993. aastal tegid põllumajandusringkonnad tugevat lobby-tööd, et kehtestada tollimaks Venemaalt imporditavale jahule ja sundida näiteks pagareid niiviisi kodumaist jahu kasutama. Enne seda oli põlluminister Jaan Leetsari taktikepi all sündinud kaks vastandlikku otsust. Esiteks tõsteti Eestis kasvatatava toiduvilja kokkuostuhinda mitu korda, nii et lõpuks ületas see isegi maailmaturu oma. Kõrge kokkuostuhinna tuhinas kasvatatud omamaine vili aga ei olnud enamasti nõutava kvaliteediga, see hinnati peamiselt söödaviljaks. Vili, mis vastas kvaliteedile, osteti kokku mõttetult kõrge hinnaga, söödaviljaga polnud aga midagi peale hakata, sest teise otsuse kohaselt olid salved täis Euroopa Liidu ladudest saadud söödavilja.

Olukorras, kus nende kasvatatud vilja või sellest tehtud jahu polnud tegelikult kellelegi vaja, läks pettunud viljakasvatajate hääl nii ägedaks, et alates 15. septembrist kehtestatigi valituse määrusega nr. 267 Venemaa rukki- ja nisujahule ning -tangule 70% impordimaks. Mõistagi järgnes sellele vastu-lobby pagaritööstustelt, mis ei olnud nõus eestimaise jahu eest ülemäära kõrget hinda maksma. Õige pea oli aga niigi selge, et väikese ringiga jõudis Venemaa jahu ikkagi Eestisse.

«Põllumeestel oli vaja lihtsalt aur välja lasta,» meenutatakse peaminister Laari toonaseid sõnu. Tegelikult teadsid otsustajad juba ette, et asi kukub läbi. Ainult sellise teadmise tõttu õieti tollidega nõustuti. Vastuargumendid tollinõudjaid ei veennud, neile oli vaja must-valgel tõendeid. Paari kuu jooksul kogunes neid piisavalt, 2. detsembril määrus tühistati ja sinna see eksperiment tookord lõppes. Kas tõesti loodetakse, et nüüd läheb teisiti?

Hetkel kuum