6. mai 1997
Jaga lugu:

Kaitsetollid ei lahenda lihasektori probleeme

Tollide kehtestamise pooldajate arvates on see ainuke võimalus Eesti põllumajanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse toetamiseks. Põhjendatakse sellega, et kõik arenenud riigid rakendavad kaitsetolle, miks siis mitte meie.

Meie pole arenenud riik. Seda näitab meile esiteks lokkav varimajandus ja kõlvatu konkurents. Ca 25% liha ja lihatooteid müüakse turgudel, kauplustes ilma makse maksmata. Teiseks, eestimaalaste ja Eesti turu varustamiseks liha ja lihatoodetega praegu, tahame seda või mitte, peame ca 40% toorliha sisse ostma. Kolmandaks, välja on arendamata turustamise süsteemid. Ma pean silmas hulgifirmasid, kes ostaks töötlejalt kogu lihatoodangu ja siis selle sise- või välisturul maha müüks.

Toll on üks lisamaks, mille peab kinni maksma Eesti tarbija, see on kogu liha ametliku tootmismahu juures ainult 5,5%. Niisiis kehtestame ühe lisamaksu ja samas oleme sunnitud selle lisamaksuga koormatud toorainet 40% ulatuses sisse ostma, tahame seda või ei taha. Samas olen täiesti kindel, et seda soodsat juhust ei jäta lihatootjad kasutamata oma hindade tõstmiseks.

Lihatöötlejate arvutused näitavad, et sealiha toll 30--35% tõstab valmistoodete hindu keskmiselt 17%.

Lubades sellist hinnatõusu ja lootes siis, et meil algab lähema poole aasta jooksul hindade langus, sest hakatakse investeerima lihasektorisse, on minu meelest lühinägelik ja küllaltki küsitav. Tulemus võib tulla aasta-kahe jooksul. Kuid meie lihasektor, kuhu kuuluvad mitte ainult lihatöötlejad, vaid ka söödatootjad, sööda töötlejad, tõuaretajad, lihatootjad, liha töötlejad ja liha turustajad, on väga kergesti haavatav. Võtame lihasektori ükskõik millise lüli. Kõigil napib vahendeid väga ja väga.

Töötlejate poolt näitab seda nelja suurema tööstuse (Haapsalu, Paide, Võhma, Tallinn) pankrot ja väga pingeline olukord kõigil allesjäänuil. Kui Urmas Laht Viru lihaühistust ütleb 29. aprillil 1997 Äripäevas, et lihatöötlejate probleemid on nende endi probleemid, siis mina küsin, kuhu paneb söödatootja sööda, lihatootja liha Eestis, kui seda ei väärindata kaubaks ja ei müüda lihatöötlejate poolt maha.

Kõigepealt peaks riik ütlema, kas me ostame kogu liha ja lihatooted sisse ning jätame selle sektori üksikute entusiastide, nii tootjate kui töötlejate, hobiks. Või varustame oma rahva lihaga või võtame suuna ka ekspordile.

Ma eeldan, et riik lähtub kahest viimasest variandist. Sellisel juhul peaks lihasektori tööd suunama ka riiklikul tasemel. Praegu pole ei põllumajandus- ega majandusministeeriumi haldusalas ühtki ametnikku, kes lihatöötlemise osas kriipsu kriipsu peale tõmbaks.

Raha saamiseks lihasektori toetuseks ilma lisamaksuta (toll) tuleks see korjata juba seadustatud maksudena kokku. See tähendab, asuda otsustavalt tegelema varimajandusega. Väga jäme arvestus näitab, et lihatoodete keskmine hind käibemaksuta on 38 krooni. Siit järeldub, et umbes 570 miljoni krooni eest müüakse aastas liha ja lihatooteid ilma maksustamata. Selliselt summalt jääb saamata käibemaks, sotsiaalmaks, ravikindlustus, üksikisiku tulumaks suurusjärgus 125 mln kr. Kui saame ka osa sellest kätte, on see väga arvestatav summa, millega peaks riik tegelema, enne kui läheb uute maksude kehtestamisele.

Kolmanda võimalusena näen odavale välismaisele laenule lisatava protsendi ülemmäära kehtestamist riigi poolt teatud ajaks põllumajandusele ja põllumajandussaadusi töötlevale tööstusele antavate laenude osas.

Tollid pole need, mis meie siseriiklikud tegemata jätmised ära teeks. Korjame juba kehtestatud maksud kokku, ärme lase voolata neid kes teab kuhu ja suuname nad sinna kuhu tarvis.

Kui majandus funktsioneerib juba kehtestatud reeglite järgi, lähme siis uute maksude peale. Praegu ei kannata meie tarbija selliseid lisakoormusi välja ja loodetava kasu asemel saame kindlasti kahju.

Jaga lugu:
Hetkel kuum